65 aastat ajurünnakuid – kuid need ei tööta!

Eelmise sajandi neljakümnendate lõpus otsustas Alex Osborn, reklaamiagentuuri BBDO üks partneritest, kirjutada raamatu, milles ta soovis jagada oma loomingulisi saladusi. Jagamiseks oli põhjust – sel ajal loeti BBDO-d New Yorgi üheks kõige innovatiivsemaks agentuuriks. Osborni raamat Your Creative Power (Sinu loov jõud) ilmus 1948. aastal ja sellest sai kohe bestseller. Lugejaid tõmbas Osborni lubadus, et tema nõuandeid järgides suudab igaüks oma loomingulist potentsiaali kahekordistada.

Osborni vahest kõige tuntuma idee leiab alles raamatu lõpuosast, kus Osborn õpetab, kuidas tuleks organiseerida grupitööd uute ideede genereerimiseks. Ta kirjutas, et uute ideede leidmine tähendab protsessi, kus kasutatakse aju, “ründamaks” mingit probleemi kokkulepitud ühise eesmärgiga. Ajurünnak mõistena oligi sündinud. Samas raamatus on ära toodud ka eduka ajurünnaku põhireeglid. Ilmselt on neist kõige olulisemaid kõik kuulnud – kriitika ja negatiivse tagasiside puudumine.

Ajurünnakust, mis pakkus koosmõtlemisele hea struktuuri, sai üks kiiresti üks enamkasutatud loovtehnikaid maailmas. Ajurünnakud on populaarsed tänase päevani, olgu siis ideede leidmisel, reklaamifirmades või disainibüroodes, arengukavade ja poliitikate väljatöötamisel või loovuskoolitustel.

Ajurünnakud ja ideede genereerimine käivadki tihtipeale käsikäes. Kui mõne probleemi lahendamine nõuab loovaid ideid, siis tuleb paljudele esimesena pähe just ajurünnak. Ajurünnaku suur populaarsus rajanebki eeldusel, et ellimineeritakse kartus oma ideedega välja tulla. Selle idee köitvus on ilmselge: me kõik tunneme end positiivse tagasiside sees alati mõnusamalt. Tavapäraselt lõppevadki ajurünnakud osaliste suure rahulolutundega viljakast tööst. Seinad on täitunud märkmepaberite ja paljude ideedega. Tundub, et ajurünnak on parim tehnika, mis kõigele lisaks võimaldab tulemusi saavutada mõnusas õhkkonnas. Kuid kogu protsessi juures on üks pisike “aga” – ajurünnakud ei tööta.

Või vähemalt ei tööta nad nii, nagu me eeldame. Esimene empiiriline test Osborni ajurünnaku tehnika kohta viidi läbi Yale’i ülikoolis aastal 1958. Selleks jaotati 48 tudengit 12 gruppi ja neile anti lahendamiseks mitmeid loomingulisust nõudvaid mõistatusi. Tudengeid instrueeriti vastavalt Osborni juhistele. Kontrolli mõttes anti samad mõistatused veel 48 tudengile, kes lahendasid neid omaette. Katse tulemused olid kainestavad. Omaette tegutsenud tudengid tulid välja laias laastus kaks korda suurema hulga lahendustega kui grupid, lisaks hindasid kohtunikud neid lahendusi tõhusamateks ja paremini teostatavateks. Niisiis ei avanud ajurünnak gruppide potentsiaali, vaid pigem kahandas igas inimeses peituvat loovust. Kuigi see katse ei kahandanud ajurünnakute populaarsust, on mitmed hilisemad uuringud jõudnud samale järeldusele – ajurünnakut kasutavad grupid tulevad välja palju väiksema hulga ideedega kui need, kes töötavad eraldi ja pärast koguvad ideed kokku.

2003. aastal tegi California Ülikooli psühholoogiaprofessor Charlan Nemeth katse, kus jaotas 265 naistudengit viieliikmelistesse gruppidesse. Kõig grupid said lahendamiseks sama probleemi – mida tuleks teha, et San Fransiscos liiklusummikuid vähendada? Nemeth jaotas grupid omakorda kolmeks. Üks osa järgis traditsioonilisi ajurünnaku reegleid, sealhulgas põhimõtet mitte kritiseerida. Teine osa viis läbi ajurünnakuid, kus debatid olid lubatud. Kolmas osa võis arutelusid läbi viia vabalt valitud viisil. Eesmärgiks oli kahekümne minuti jooksul välja tulla võimalikult paljude heade lahendustega.

Katse tulemused olid kõnekad. Ajurünnaku reegleid järginud grupid olid veidike paremad neist, kellele instruktsioone ei antud. Kuid need grupid, kus vaieldi ja arutati, olid selgelt kõige loovamad, genereerides keskmiselt 20 protsenti rohkem ideid. Lisaks ilmnes veel üks huvitav asjaolu. Kui uurijad küsisid peale katse lõppu kõikidelt tudengitelt, kas neil on liikluse parandamise kohta veel mõni idee, siis klassikalises ajurünnakus või ilma instruktsioonideta grupis osalenud lisasid keskmiselt kolm ideed, debateerijad seevastu aga tervelt seitse.

Professor Nemethi uuringud tõestavad, et ajurünnakute ebaefektiivsus peitub just nimelt selles asjas, mida Osborn pidas kõige olulisemaks. Nimelt ilmneb, et ajurünnakute üks kõige tähtsamaid, teiste ideede mittekritiseerimise nõue toimib vastupidiselt soovitule. Nemeth tõestas, et debatid ja kriitika mitte ei pärsi ideede esilekerkimist, vaid hoopis soodustavad seda. Kui Osborn arvas, et kriitika kahjustab loovust ja kujutlusvõimet, siis Nemethi ja teiste uuringud näitavad, et kriitika ei mõju ideedele üldse halvasti. Vastupidi, kriitika võimaldab vaadata tunduvalt sügavamale ning tulla kollektiivselt välja ideedega, mida polnud võimalik ette kujutada. Kuid Nemeth märgib ka, et grupiliikmete märkimisväärsed positsiooni- ja formaalse staatuse erinevused võivad resultaati oluliselt mõjutada. Inimesed tavaliselt ei sea avalikult kahtluse alla kõrgemal positsioonil olevate inimeste ideid.

Nagu näeme, on katsetega ümber lükatud arvamus, nagu peaks grupitöös järgima mingit kindlat skripti. Pigem soovitatakse tagada, et gruppides oleks esindatud piisavalt palju eriarvamusi (sellest varsti natuke põhjalikumalt), edasise eest hoolitseb grupidünaamika juba ise. Arvamustevahetus pole ideede tekkimiseks mitte ainult vajalik, vaid võimalik, et ka kõige tähtsam tingimus. Kuigi kritiseerida ja kriitikat taluda pole alati kõige meeldivam, on see vältimatu. Väikestest hõõrdumistest tekivad sädemed, sädemetest aga uued ideed.

Ajurakkude käitumist loovsessioonide ajal on uurinud ka New Mexico Ülikoolis töötav Rex Jung. Jung leidis, kui tavapärasel tööpäeval leiab rakendust eelkõike aju otsmikusagar, mis kogub, analüüsib, sünteesib ja katalogiseerib infot, siis uute ideede otsimisel on otsmikusagara roll tunduvalt väiksem. Jungi hüpoteesi kohaselt tekivad loovate lahenduste jaoks vajalikud uued ühendused pigem siis, kui ajus toimub lühiaegne otsmikusagara alatalitus. Tavaliselt leiab see aset siis, kui meil on mõni rahulik hetk, mil me pole ühelegi ülesandele keskendunud. Sellise seisundi klassikalised näited on hommikune dušš, jalutamine või kokkusaamine suitsunurgas. See aitab seletada, miks tulevad head mõtted tihti mõnda raamatut lugedes, rahulikult voodis lebades, või nagu juba öeldud – duši all.

Loovate ideede leidmiseks on ajurünnak tõenäoliselt kõige halvem asi, mida üldse kasutada saab.

Kui vaadata ajurünnakuid, siis on nende ülesehitus aga üsna vastupidine vaiksele, ainult iseendaga olemise seisundile. Rex Jung arvab, et tõsiselt loovate ideede leidmiseks on ajurünnak tõenäoliselt kõige halvem asi, mida üldse kasutada saab. Jung näeb selle põhjuseid inimeste käitumises. Pannes inimesed koos ühte ruumi, hakkavad nad paratamatult järgima sotsiaalse kohandumise reegleid. Olukorras, kus inimesed püüavad igasugust kriitikat vältida ja üksteisele head meelt valmistada, saab küll uusi lahendusi, kuid need pole kaugeltki nii loovad kui siis, kui inimesed püüavad piire laiendada. Nii näitabki uuring uuringu järel, et individuaalselt väljapakutud loovad lahendused on reeglina parema kvaliteediga, kui grupiarutelu tulemusena saadud ideed.

Eeltoodud järeldusi toetab ka professor William Duggan oma raamatus Creative Strategy: A Guide for Innovation. Duggan pole iseenesest ajurünnaku kui meetodi vastu. Tema hinnangul võib ajurünnak olla küllalt efektiivne, kui töötatakse probleemi kallal, mida viie-kuue inimese kombineeritud kogemus suudab lahendada. Inimeste isiklikke kogemusi kombineerides võib saavutada väga häid tulemusi – kuid sellistele probleemidele, millele olemasolevat ekspertiisi rakendades on lahendus tegelikult juba olemas. Niipea, kui lahendus on peidus väljaspool inimeste isiklikku kogemust, muutub ajurünnak lõksuks. Ideid küll puistatakse, kuid tulemuseks on üsna tavapärane tarkus, mis jääb kaugele innovatsioonist.

Kuid missugune on ikkagi parim grupi suurus ajurünnaku läbiviimiseks? Tavapäraselt peetakse sobivaimaks sellist gruppi, mis koosneb viiest kuni seitsmest inimesest. Loogika on siin selge: kui ideede genereerimisel osaleb liiga vähe inimesi, kannatab ideede hulk ja mitmekesisus, kasvatades grupi liiga suureks, muutub ajurünnak kontrollimatuks. Kuid jällegi – katsed tõestavad, et esmapilgul ilmselge loogika ei toimi kaugeltki nii, nagu võiks eeldada. Grupi suurenedes ajurünnaku tulemuste kvaliteet mitte ei parane, vaid halveneb. Üheksa inimese koostöö tulemusena sünnib vähem ja nõrgemaid ideid võrreldes kuuese grupiga, mis omakorda jääb tulemuste poolest alla neljasele grupile. Organisatsioonipsühholoog Adrian Furnham väidabki, et parim grupi suurus ajurünnaku korraldamiseks on… üks inimene.

Furnhami ideel, et loovamate tulemuste saavutamiseks tuleks inimesi julgustada töötama üksi, on aga veel teinegi tahk. Nimelt on paljud meie seast oma loomult introverdid, kellele meeskondlikud koosarutelud võivad tunduda liiga intensiivsed. Näiteks Steve Wozniak, Apple’i legendaarne kaasasutajast introvertne insener, soovitab tänapäeva koostöökultuslikus maailmas töötada pigem üksi. “Ma ei usu, et kunagi oleks midagi revolutsioonilist leiutatud mõne kommitee poolt. Ei, mitte kommitees. Mitte meeskonnas. Tööta üksi.“, on Wozniaki kirjutanud oma raamatus iWoz. Keda introvertsuse ja loovuse suhted sügavamalt huvitavad, tasub kätte võtta ka Susan Caini raamat Quiet.

Kas korraldad ajurünnakut või “ventileerimisüritust”?

Ajurünnakute kaitseks tuleb öelda, et ideede uudsuse ja kvaliteedi kõrval on ajurünnakutel ka muid rolle. Näiteks ei saa ära unustada, et ajurünnakute kaudu kujunevad mitmesugused grupisisesed dünaamikad. Mõne ilma eriliste tulemusteta ajurünnaku resultaadiks võivad olla uued või senisest lähedasemad kontaktid ja suhted, mis aitavad hoopis uuel tasemel koostööle tulevikus. Ka pole arengud mitte alati kinni ideede kvaliteedis. Pahatihti korraldataksegi ajurünnaku nime all hoopis “ventileerimisüritus”, kus tööprotsessi parandamiseks või muudatuste elluviimiseks saadud ideede kogumise väljaütlemata peapõhjus võib olla hoopis organisatsioonis kogunenud pingete leevendamine.

Ajurünnaku isal Alex Osbornil oli siiski õigus ühes asjas: me kõik võime olla loovad. Kuid küsimus, kuidas see loovus valla päästa, püsib. Nagu rohkem kui pool sajandit kestnud uuringud on näidanud, on meie ideed loovusest ja tööst loovate protsessidega sageli vildakad. Kui arvestada, et meie loovus võib avalduda erinevalt, siis vahest tasuks senisest rohkem mõelda hoopis sellise vaba ja inspireeriva keskkonna loomise peale, kus loovate ideede kallal töötamine ei vajagi mitte niivõrd ühte või teist tehnikat, vaid loovus oleks igapäevase tööelu loomulik komponent.

Kasutatud allikad:
1. Groupthink. The brainstorming myth. Jonah Lehrer, The New Yorker, January 30, 2012.
2. The Neuroscience of Creativity — and why Brainstorming could be done better. May 15th, 2012.
3. Interview with Dr. Jung on creativity (via onbeing.org).
4. The Brainstorming Myth. Adrian Furnham. Business Strategy Review. 2000, Volume 11 Issue 4, pp 21-28.

Artikkel ilmus ajakirja Director 2013. aasta septembrinumbris.

Lisanõuanne: täitsa tasub teha Google´i otsing, et saada rohkem infot Jonah Lehreri vastuolulisest isiksusest.

_______________
Samal teemal:
99 % innovatsioonimeetoditest kasutab vananenud arusaamu aju tööst

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Raimo

    Superhea lugu!

  • Aitäh, Raimo!