Ära palun sega inimesi!

Dilbert-all-of-the-inspiration

Jeffrey Pfeffer ja Robert Sutton jagavad raamatus Hard Facts, Dangerous Half-Truths, and Total Nonsense paar head soovitust, kuidas juhid võiks aru saada, millal tööprotsessi sekkuda ja millal mitte.

Esiteks, kui sa tead sellest tööst vähem, kui inimesed, keda sa juhid, siis astu heaga eemale ja ära sega, väljaarvatud juhul, kui sul on soov nende käest midagi õppida.

Teiseks, hulk uuringuid näitab, et kui meeskond on loova töö kallal, siis mida rohkem on juhte näha, mida rohkem küsivad nad küsimusi, ja eriti veel siis, mida rohkem esinevad nad oma arvamuse ja hinnangutega, seda vähem loovamad on tulemused. Selle põhjus on lihtne: kuna igasugune loovus sisaldab paratamatult tagasilööke ja ebaõnnestumisi, kuid inimesed soovivad juhi juuresolekul kindlasti õnnestuda, siis ongi tulemuseks igavad lahendused ja kindlapeale minek.

Praktikas pole muidugi lihtne veenda juhte, et parim, mida nad teha saavad, on töötajaid lihtsalt mitte segada. Ikka veel usuvad paljud juhid, et paremaid tulemusi saavutatakse siis, kui töötajad on kontrolli all, neid hinnatakse ja suunatakse. Siit soovitus ettevõtetele: mida vähem on teil juhte ja juhtimistasandeid, seda suurem on tõenäosus, et töötajad tegutsevad vabalt ja loovalt.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Indrek Maripuu

    Tõestisündinud lugu elust enesest:

    Vanaema loeb lapse-lapsele unejuttu. Loeb ühe, loeb teise. Laps küsib: “Vanaema, kas tahad veel lugeda või saan ma nüüd magama jääda?”

  • Väga hea lugu 🙂