Aus tõde ebaaususest ehk kuidas muuta inimeste käitumist

Käitumismajandust (behavioral economics) uuriv Dan Ariely püüab inimeste (tihtipeale irratsionaalset) käitumist puudutavaid akadeemilisi uuringuid lahti seletada kõigile arusaadaval moel. Tema hetkel viimane raamat “Aus tõde ebaaususest: kuidas me valetame kõigile – ja eriti iseendale” (The (Honest) Truth About Dishonesty: How We Lie to Everyone — Especially Ourselves) püüab mõista ebaaususe taga olevaid tegureid ning uurib, kas ebaausus puudutab vaid üksikuid “rikutuid” või on see tunduvalt laiem problem. Ebaaususe mõiste on siin natuke laiem kui lihtsalt tüssamine, sinna alla mahub näiteks ka majanduslike motivaatorite enda kasuks väänamine.

Ariely võtab taaskord ette pangad ja panganduses kehtivad boonussüsteemi. Sama teema oli vaatluse all ka Ariely eelmises raamatus The Upside of Irrationality, kus Ariely uuris, kes petab rohkem, kas pankurid või poliitikud ning miks suurte boonuste tulemuseks on tippjuhtide väiksem produktiivsus. Ka nüüd seletab Ariely, kuidas meil on kalduvus luua täiesti loogilisena tunduvaid põhjuseid oma tunnetele, otsustele ja tegudele. Kuna me kõik tahame selgitusi sellele, miks maailm meie ümber toimib sellisena, nagu ta toimib ja miks me käitume, nagu käitume, siis tuleme me välja üha uute ja uute lugudega, kuni jõuame selgituseni, mis meile meeldib ja mis kõlab piisavalt usutavana. Ja eriti hea on lugu siis, kui laseb meil paista positiivses valguses. Pankade boonussüsteemid on Arieli meelest just nimelt selline näide loost, mis valitud asjaosalistele endale väga meeldib ning selle põhjendatus tundub samuti piisavalt usutav.

Ariely võibolla kõige praktilisem soovitus inimeste käitumise muutmiseks on pöörata rohkem tähelepanu keskkonnale, mis meie käitumist kujundab. Kui me mõistaksime paremini neid jõude, mis meie käitumist kujundavad, saaksime muuta keskkonda, et seeläbi muuta meie käitumist paremaks. Ariely ütleb viimase finantskriisi kohta, et sellele aitas kaasa keskkond (ehk jätkuvalt samasugune pangandussüsteem), mis sisuliselt garanteeris, et inimeste nägemisvõime eesootava suhtes oleks kas täiesti kadunud või vähemalt väga piiratud. Kuni pankurite motivatsioonisüsteem püsib endistel alustel, pole lootustki muutusteks.

Ariely raamatu põhiiva saab kiirelt kätte RSA allolevast animatsioonist.


Sama video Youtube’is.

Animatsiooni lõpuosa tasub eraldi väljatoomist:

Meil on kalduvus pidada inimesi kas headeks või halbadeks. Ja me arvame, et niikaua, kui suudame halvad inimesed eemal hoida, peaks asjad olema korras. Tegelik tõde on aga selles, et me kõik võime teatavatel asjaoludel olla üsna halvad ning ma arvan, et panganduses oleme me loonud täpselt sellise olukorra, kus igaüks käitub halvasti. Seetõttu polegi küsimus selles, et mõned inimesed tuleks uute vastu välja vahetada – muuta tuleb hoopis motivatsioonisüsteemi. Kui me seda ei muuda, ei muutu midagi paremaks.

Lõpetuseks (aus) ülestunnistus: ma pole Dan Ariely raamatut “Aus tõde ebaaususest” (veel) lugenud 😉

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Indrek Maripuu

    Ehhee, vaatan, et kirjutame mõlemad samal ajal samast mehest :-). Mind ajendas kirjutama üks poliittekst, aga jõudsin sellele mõeldes ka Ariely´ni. Kirjatükk ise siin: 
    http://www.maripuu.eu/kuidas-moista-otsustaja-kaitumist/  

  • Tõepoolest, sisu on sama – inimese aju on võimeline ratsionaliseerima ümbritsevat maailma enda vajadustele sobivaks. Pankurid räägivad, et boonussüsteemi on vaja motivatsiooni hoidmiseks, poliitikud jälle sellest, kuidas päeval ja ööl käib töö ühiskonna hüvanguks. Pealtnäha loogilised seletused mõlemad (ja asjaosaliste jaoks ongi!), kuid paraku mõjutab mõlema seltskonna käitumist süsteem, kus nad toimetavad. Ja seda rohkem, kui neile ehk meeldiks tunnistada.