Déjà vu

Koosolek on alanud. Arutlusalused teemad on enamikule kohalolijatest tuttavad. Pigem isegi liiga tuttavad. Enamik laua taha kogunenuid on samas kohas töötanud juba aastaid ning mäletavad, et hetkel käsitluse all olevat üksuste omavahelise koostöö parandamise võimaluste probleemipundart arutati üsna samamoodi juba seitse aastat tagasi. Sama teema oli päevakorras viis aastat tagasi. Nagu ka kolm ja kaks aastat tagasi. Nagu aasta tagasi. Nüüd siis jälle.

Sellegipoolest arutavad kõik hoogsalt kaasa. Ja lahendusi – neid tuleb. Rohkem ühisüritusi, senisest laiema ringi teavitamine, meililistid, siseveeb, juhtidele personaalne ülesanne kommunikatsiooni parandada, teatav kohustuste ümberjagamine pole kaugeltki täielik nimekiri ideedest, mida välja pakutakse. Ideedepuudust pole, sest eelmiste samalaadsete arutelude tulemused on ju veel üsna hästi meeles. Seda, et alati on kõik plaanid igapäevategevuste laviini all kuhugi sumbunud, ei hakata välja ütlema. Pole vaja. Kui juht arvab, et on vaja arutada, eks arutame siis. Kes see ikka tahab vastutöötaja olla.

On kahte sorti tegevusi: ühed täidavad kalendri, teised loovad muutusi.

Kohalviibijad toetavad üksteist sõbralikult, teades juba ette, kuidas järgmistel koosolekutel hakkavad riburada pidi jutuks tulema küsimused, kuidas vähendada dubleerimist ning parandada info liikumist. Suure tõenäosusega hakatakse varsti ka senist struktuuri ümber vaatama. Senine ongi juba pea kaks aastat püsinud. Uued koosolekud, vastutajad, tegevuskavad, töögrupid, ülesanded, töötajate informeerimine, edusammudest teavitamine.

Ainult et… ka seekord ei muutu midagi.

Salamisi teatakse, et ei saagi muutuda, sest kõik head lahendused on head ja töökorras peamiselt paberi peal. Pea igaühel on oma arvamus, miks reaalelus ei tööta asjad samahästi kui paberil. Kolmel korral on appi kutsutud juhtimiskonsultandid – mille tulemusena on juhtidel nüüd kolmed uued PowerPointid, kuid tulemust… ah, mis me sellest ikka…

Aga see ei sega. Järjekindlalt asutakse ikka ja jälle samade probleemide kallale, korrates ühte ja sama asja, ootuses ja lootuses saada erinevaid tulemusi (muide, Einsteinil oli sellise tegevuse kohta selge arvamus).

Tegelikult polegi ime vast see, et midagi ei muutu, vaid pigem oleks ime, kui midagi muutuks. Lähtudes tailorlikest tööjaotusprintsiipidest, on eelkirjeldatud olukord pea paratamatu igas suuremas organisatsioonis. Meie traditsioon tööd organiseerida suhteliselt kindlapiiriliste struktuuriüksuste kaudu surub organisatsiooni vägisi toksilisi tagajärgi põhjustavatesse raamidesse.

Organisatsioonid on oma põhiolemuselt võrgustikud.

Organisatsioonid pole oma põhiolemuselt mitte hiearhilise ülesehitusega kastikesed, vaid pigem võrgustikud ja seejuures pidevas muutumises olevad võrgustikud. Vastavalt sellele, kuidas muutuvad ülesanded ja eesmärgid, kohandub ka võrgustik, selle ülesehitus ja omavaheline suhestumine.

Aga kuidas me igapäevaselt töötamegi? Me oleme harjunud tegutsema “kastikestepõhiselt”, kus igaühel peab olema kirjalik ametijuhend, piiritletud tööülesanded, selge alluvusvahekord ja volituste piirid. Struktuurseid kastikesi on kahtlemata palju lihtsam joonistada, kui hallata võrgustikku. Kastikestes on ju selgus – mis sest, et näiline! – võrgustik seevastu näib esmapilgul üsna haldamatu segadusena. Vältides võrgustikupõhist lähenemist, jääme aga déjà vu-ga kohtuma veel kaua-kaua.


Täiendus:

Leidsin eelnevale jutule ka hea visuaalse illustratsiooni (allikas siin):

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Raimo

    Hea kirjeldus. Üks kaunis lihtne ja maine aspekt: need teemad on tavaliselt lihtsalt piisavalt üldised, et neist midagi konkreetset edasi saaks. Teema: kuidas parandada kommunikatsiooni? saab vastuseks umbes 10-15 asja, mida peaks kõik tegema-arutama hakkama ja …. mida keegi tegema ei hakka, sest seda on lihtsalt liiga palju. Seega ei suudeta juttu ja probleeme maandada ühte konkreetsesse tegevusse, väiksesse sammu, mis ehk ei lahendaks kogu probleemi, küll aga oleks samm edasi – Kõik töös olevad projektid on konkreetse lühivormina kirjeldatud intranetis. Vormi teeb Malle, reedeks. sisestama hakkab Ants – iga nädala esmaspäeval. vms.

  • Tõepoolest, missugused võiks olla need praktilised sammud, mida taoliste probleemide tekkides ette võtta? Pakkusin esimese sammuna radikaalselt muuta üldist lähenemist probleemide tekitajale ehk hakata inimeste koostegutsemist vaatama hierarhiate asemel võrgustikupõhiselt, mis lisaks ajas pidevalt muutuvad. See võiks olla eelduseks, et me üldse saaks hakata töötavatele (või vähemalt paremini töötavatele) lahendustele mõtlema.

    Aga jah, see on alles pool rehkendust. Kuidas võrgustikke ka tegelikult sujuvalt koos toimima saada ja missugused lahendused töötavad, ei saa vist niisama tugitoolist öelda. Võib küll mõned ideed välja käia, aga kindlasti tuleks neid praktikas katsetada. Täitsa huvitav oleks teada, mis töötab ja mis mitte. Aga selleks peab olema ettevõte, kus sellist võrgupõhist lähenemisviisi jagatakse.

  • Kaarel Krinal

    Põhimõtteliselt mingid väiksemad vabatahtlikud organisatsioonid peaksid võrgustiku kohapealt häid näiteid andma.

    Suurel skaalal meenub millegipärast Anonymous’i protestid ja Al Qaeda, kuid mõlemast on siiski väga vähe teada.