Eelista küünikuid

Ilmselt oleme kõik kokku puutunud inimestega, kes on võimelised sattuma hämmastavasse õhinasse ühest või teisest organisatsiooniarendamise metoodikast – kas siis selle rakendamise initseerijana või täitjana. Juhtidest võib ju täitsa aru saada – kes ei sooviks organisatsiooni “uuele tasandile” viimisega kaasnevat aupaistet? Keerulisem on lugu nendega, kes lähevad kõigega kaasa ilma küsimusi esitamata. Nad osalevad suurima heameelega kõikvõimalikel koolitustel, mis uue metoodika olemuse ja eeliste lahtiseletamiseks toimuvad. Need läbinud, ei oska nad sellegipoolest hästi seletada, kuidas ja mis paremaks muutuma hakkab, kuid see asjaolu ei suuda karvavõrdki kõigutada nende usku, et tegemist on hea ja rakendamist väärt asjaga.

Dave Snowden arvab sellise seltskonna kohta üsna sirgjooneliselt järgmist:

In any organisation the ones who enthusiastically take up the latest management initiative are with the odd exception either happy clappy idiots or self-promoting sycophants (e.k. lipitsejad, lömitajad).

Teadmusjuhtimise konsultandi Snowdeni arvates on organisatsioonile tunduvalt kasulikumad need, kes suudavad tõstatada keerulisi küsimusi, mis mitte harva on segatud paraja annuse sarkasmiga. Küünilisuse ja sarkasmi varjus võib aga olla peidus suurem hoolimine organisatsioonist kui epiteedirohkel ilukõnelejal.

The cynical guys at the back of the hall are generally those who care about the organisation.

Aga huvitav oleks lugeda hääletust, kus saab avaldada arvamust, kas suurem šanss saada edutatud on lipitsejal või küünikul?