Efektiivsus – aeglane, kuid kindel enesetapp

Kõik on seda mantrat kuulnud. Korduvalt-korduvalt-korduvalt. See on loendamatute konverentside, seminaride ja teabepäevade läbiv teema. Seejuures pole vahet, mis teemal üritus parasjagu on. See sobib ühtviisi hästi jutuks võtta nii juhtimis-, finants-, tootlikkuse-, personalijuhtimise-, aga ka meditsiini- või pedagoogikakonverentsil. Isegi riigi tasandil on väljendatud mõtet, et see ongi meie riigi kandev idee, meie eksistentsi üks peamisi mõtteid. Sisuliselt nagu riigiusk või nii. See jutt puudutab efektiivsust.

Jutud efektiivsusest ja selle kasvatamise vajadusest ei ole tekkinud tühjale kohale. Selle juured on üldlevinud majanduslikus mõtlemises, kus majandusüksuste ja kogu majandussüsteemi tervise peamisteks mõõtühikuteks on kogutoodang ja efektiivsus. Lihtsamalt öeldes – mida rohkem toodangut või teenuseid samade (või vähemate) ressurssidega on võimalik pakkuda, seda parem. Kuid kas see mantra ikka on nii universaalne ja ühene, kui kogu aeg räägitakse?

Mitmed teadlased – Bernard Lietaer (belglane, kes on muuseas ka üks euro arhitekte ja maailma üks tunnustatumaid alternatiivvaluutade asjatundjaid), ökoloog Robert E. Ulanowicz, Sally J. Goerner ja Nadia McLaren – on tõmmanud väga huvitavaid paralleele domineeriva majandusmõtte ja looduslike ökosüsteemide vahel. Nende käsitluses mõjutavad nii majandussüsteemide kui üksikute organisatsioonide elujõulisust samasugused tegurid, mis looduslikke ökosüsteemegi.

Loodus ei aja mitte kunagi taga maksimaalset efektiivsust.

Nimelt on looduslikke ökosüsteeme vaadeldes leitud, et loodus ei pürgi mitte kunagi maksimaalse efektiivsuse poole, vaid hoolitseb alati selle eest, et läbi küllaldase varieeruvuse säiliks paindlikkus. See võimaldab kohaneda ja ellu jääda ka siis, kui keskkonda peaks tabama mingi ootamatu sündmus. Teisisõnu – looduslike ökosüsteemide pikaaegse jätkusuutlikkuse huvides on valida optimaalne tasakaal efektiivsuse ja paindlikkuse vahel.

window of viability

Huvitav on siinjuures see, et kõik uuritud ökosüsteemid toimivad kummagi skaala suhtes suhteliselt kitsas vahemikus. Sellist tasakaaluvahemikku kutsutakse “elujõulisuse aknaks” (window of viability). Tasakaalupunktist eemaldumine viib süsteemi ebastabiilsuseni. Vähendades varieeruvust saab kasvatada efektiivsust, kuid see tuleb alati millegi arvelt – süsteem muutub hapraks ja kergesti haavatavaks. Hea pole ka teine äärmus – liigne mitmekesisus ja varieeruvus viib omakorda stagneerumiseni. Näitena võib siin tuua kasvõi Eesti haldusjaotuse. 194 valda võivad meile küll armsad olla, kuid ilmselgelt on tegemist liigse killustatusega ja tõsisematest arengutest saab rääkida vaid üksikute rikkamate valdade puhul.

Optimaalse tasakaalu leidmise juures on veel üks tähelepanuväärne nüanss, mis ülemisel joonisel väga hästi välja ei joonistu. Nimelt on paindlikkuse ja efektiivsuse vahekord asümmeetriline: optimumi saavutamiseks on paindlikkust vaja rohkem kui efektiivsust! Optimaalne asetseb horisontaalteljel lähemal paindlikkusele kui efektiivsusele. Alumisel joonisel tuleb see selgemalt esile.

window of viability 2

Kui vaadata ettevõtteid, siis väga paljud juhtimiskontseptsioonid räägivad sellest, kuidas minimiseerida igasugust tarbetut ajakulu ja raiskamist. Ideaaliks loetakse firmat, kus kõik töötajad ja kõik masinad on iga sekund hõivatud produktiivse tööga. Paraku tuleb selline efektiivsus võtta millegi arvelt. Ameerika tarkvarainsener ja autor Tom DeMarco on oma raamatus Slack jõudnud eelmainitud teadlastega küllalt sarnasele, esmapilgul paradoksaalsele järeldusele: mida rohkem tegevusi muudad sa efektiivsemaks täna, seda rohkem vähendad sa organisatsiooni tulevast võimet muutuda ja uuendada olukorras, kui ärikeskkond peaks muutuma.

Ja see, et ärikeskkond on aina ettearvamatum, pole enam uudis. Veelgi enam, nagu väidavad eelmainitud teadlased, oleme erinevat sorti mullid ja nende lõhkemised oma tegevusega süsteemidesse ise sisse programmeerinud. Väidetavalt oli ka 2008. aasta finantskriis loomulik tulemus olukorras, kus rahandussüsteem oli efektiivsust taga ajades kaotanud paindlikkuse ja võime muutunud oludega kohaneda. Teise näitena tuuakse aastaid kestnud elektrivõrkude optimeerimise. Enam pole küsimus selles, kas, vaid kunas elektrivõrke tabavad suuremad häired.
Collapse of Financial system

Ebaefektiivsuse kartmise asemel tuleks see organisatsiooni sisse ehitada.

Kuidas peaksid siis ettevõtted käituma? Kõigepealt, igasugust ebaefektiivsust ei tuleks paaniliselt karta. Vastupidi – esmapilgul mitteproduktiivne aeg tuleks teadlikult organisatsiooni “sisse ehitada”. Jah, nii võib organisatsiooni tänast efektiivsust mõnevõrra kahandada, kuid sellega luuakse paremad eeldused muutustega kohanemiseks ja tulevaseks kasvuks. Võimalus “rattast vaba olla” toidab loovust ja innovatsiooni, mis pikemas perspektiivis on alati parem kui suurem efektiivsus.

Teatav alakoormus aitab vältida ka liigset stressi, vähendada töölt puudumist ning parandada suhteid nii töötajate vahel kui klientidega – on aega nendega tegeleda. Ettevõtted ei saa kasvada ilma eksperimeneerimata. Alakoormusega aeg ongi selleks hea võimalus. DeMarco soovitab alakoormusega aega vaadata mitte kui raiskamisena, vaid investeeringuna. Eriti oluline on see igasuguse teadmustöö puhul.

Tundub, et mitmete edukate firmade praktika pakub eeltoodule praktilist kinnitust. Mida muud kui puhas ebaefektiivsus on kasvõi Google’i kuulus 20% omal äranägemisel kasutatav aeg? Meid ei tohiks üllatada, et head ideed sünnivad tihtilugu just siis, kui on aega asjade üle mõtiskleda või kolleegidega arutada. Väga kahju, et vähe pikemad lõunad on tänaseks pigem erand kui reegel. Ometi on need info ja ideede vahetamise kohapealt asendamatud.

Kultusfilmis Viimne Reliikvia ütles Rolan Bõkovi mängitud Vend Johannes Jüri Järveti häälega vürst Gabrielile: “Te olete vaba. Võite minna. Aga mõelge järele. Te mõelge veel!” Samamoodi tasuks ettevõtetel tõsiselt järele mõelda, mis on pideva efektiivsuse tagaajamise tegelik hind? Gabrieli aitas Õde Ursula mäletatavasti august välja. Organisatsioonile, mis on efektiivsuse nimel kaotanud paindlikkuse, loovuse ja innovatsiooni, ei pruugi oma Õde Ursulat aga appi saabuda.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Kaarel Krinal

    Kas härrad rääkisid süsteemi efektiivsust silmas pidades ettevõtetest või riikidest?

    On olemas ka selline mõiste nagu robustne disain, mis läheb kindlalt efektiivsuse paradigmasse, kuid on keskendunud just varieeruvusega toimetulemisele.  

  • Konkreetne “paper” oli muidugi väga makrotasandil. Räägiti finants- ja majandussüsteemidest üldiselt. Aga leidsin, et paralleeli saab väga hästi laiendada ka ettevõtte tasandile – mis on ju samamoodi süsteem.

    Ma pole kindel, kas robustne disain antud juhul haakub.

  • Humma Kavula

    Tom DeMarco “Slack” peaks iga juhi raamaturiiulil olema. Kui mitte lõtku sisse planeerimiseks süsteemi, siis vähemalt selleks, et juht teaks peast halva juhtimise kahte reeglit:
    1. Kui miski on tegemata, tee see ise ära
    2. Kui miski ei toimi, siis tee seda rohkem (riigivalitsemise lipukiri)

    Samas ei saa seda lõtku lähenemist ka üle dramatiseerida. Kindlasti on ettevõtteid, kus ainus võimalus turul üldse tegutseda on lõputu tõhususe (vihkan värdsõna “efektiivsus”) taga ajamine. Nagu näiteks raudteeoperaatorid. Või tänapäeval nendele üha rohkem sarnanevad sideoperaatorid. Pakun, et samasse ritta lähevad siin ka KOV struktuur ja nende juhtimine. Tõepoolest on raske leida, mida saaks KOV tasanditel loovalt teha. Pigem kipub KOV-de probleem olema teises servas – seda lõtku on liiga palju.

  • Tihtilugu on ka nii, et kui inimestel ei jäeta organisatsioonis loomingulist vabadust (kust muidu innovaatilisus) tuleb, vaid aetakse taga võimalikult efektiivse toodangu produtseerimist, siis ka isikud, kes oleksid võimelised midagi looma, lahkuvad ettevõttest. Jäävad vaid masintööd tegevad töölised.

  • Ma juurdlesin, kuidas tõlkida sõna “slack”, aga ühtegi väga head varianti välja ei nuputanudki. Lõtk annab asja olemust (ei keerata ei aega ega kontrolli liiga trimmi) aga päris hästi edasi. Tänan!

    Ühte asja tahaks täpsustada. DeMarco üks halva juhtimise reeglitest oli “Kui soovid, et midagi oleks hästi tehtud, tee seda ise” (If you want something done properly, do it yourself). Teisisõnu, torgi oma nina kõigesse.

    DeMarco halva juhtimise esimene seadus “Kui miski ei toimi, siis tee seda rohkem” väärib kindlasti täiesti omaette postitust. Mulle tundub, et see kehtib üsna universaalselt nii era- kui avalikus sektoris.

     

  • Täpselt seda peab ka DeMarco silmas. Ta jagab lõtku kaheks – aja- ja kontrollilõtk (Time and Control Slack). Kontrollilõtk tähendab seda, et inimestel on endal võimalus otsustada, kuidas midagi teha tuleb – vastandina sellele, et kõik kirjutatakse mõne juhi poolt ette. Inimesed (eriti teadmustöötajad) tajuvad taolist vabadust ka arenguvõimalusena. Hakka liigselt kontrollima ning inimesed tunnevad, et arenguvõimalused hakkavad kaduma ja lahkuvad. Alles jäävad kuulekad kaasanoogutajad. Aga juhid saavad raporteerida – kõik on hoopis paremini kontrolli all!

  • Liis Müürsepp

    See kirjatükk on sisuliselt mõttetu, kuna eeldus on vale: “Majandusüksuste ja kogu majandussüsteemi tervise peamisteks mõõtühikuteks on kogutoodang ja efektiivsus – mida rohkem toodangut või teenuseid samade (või vähemate) ressurssidega on võimalik pakkuda, seda parem.” Ei ole. Efektiivsus on ikkagi see, kuivõrd on võimalik turu nõudmisi rahuldada võimalikult väheste ressurssidega. Viimase definitsiooni sisse on paindlikkus juba sisse arvestatud.

  • Ma ei takerduks siin ülearu efektiivsuse definitsioonidesse, sest puude taga tasuks ka metsa näha. Jutt ei olnud siin ju otseselt efektiivusest kui sellisest, vaid et igal mündil on kaks külge ja tihti näeme me ainult ühte. Kuid võiks vaadata mõlemat.

    Mis puudutab efektiivsuse definitsiooni, siis millele tugineb väide, et defineerides seda võime järgi võimalikult väheste ressurssidega turu nõudmisi rahuldada juba sisaldab paindlikkust? Kas see “turg” on nii paindlik? Ma pole küll väga kindel. Ja hoopis iseküsimus on see, et kas turu nõudluse rahuldamine on üheselt soovitav eesmärk. Kui turu nõudmiste rahuldamine väiksemate kuludega halvendab kellegi heaolu, siis võib see olla hea efektiivsuse vaatenurgast, kuid halb selle vaatenurgast, kelle heaolu halvenes. Aga kõik see polnud antud juhul otseselt vaatluse all. 

  • Liis Müürsepp

    Turg on paindlik, kuna turu nõudmised on alatises voolavuses. Kui turg on rikkumata, kajastab see adekvaatselt turu soove. Loomulikult on inimesi, kes sooviks seda mõjutada, et teenuda rohkem kasumit. Ainult siis saab juhtuda, et toodetakse vaatamata turupoolsele vajadusele. Siis muutub asi muidugi ebaefektiivseks ja kellelegi kahjulikuks.Toome näite. Vihmavarjusid ostetakse siis rohkem, kui vihma sajab. Kui turu nõudmised ja tootmine on reguleeritud, nagu N-Liidus, juhtub see, et eestis on defitsiit ja Musta mere ääres on poed kummikuid täis, ning puudub ülevaade, kui palju tegelikult on vajadus toota. Efektiivseks tootmiseks ei saa turu nõudlust argumendina välja jätta.

  • Ma jään eriarvamusele. Turg on paindlik teatavas ulatuses, mitte absoluutselt. Jutt, et turg kajastab adekvaatselt turu soove, on kahjuks soovunelm. Kui näiteks Saku Õlletehas otsustas nisuõlle tootmise lõpetada, siis ei kajastanud see kuidagi minu kui turuosalise soovi. Vihmavarjusid ostetakse rohkem vihmaga kolmandas maailmas (kus on tänavamüüjad) ja arenenud riikide turismikohtades, aga mitte üldiselt. Seega see väide võib kehtida, kuid samahästi võib mitte kehtida.

    Selle tõestuseks on stampnäide New Yorgi taksojuhtidest. Vihmaga on seal taksot raskem saada, kui kuiva ilmaga, kuigi nõudlus on suurem. Taksojuhid teenivad vihmaga endale seatud teenistuseesmärgi kiiremini täis ja võtavad endale pigem puhkuse, kuigi võiks oluliselt rohkem teenida. Mida see turu nõudlus siin nüüd mõjutaski?