Efektiivsus – aeglane, kuid kindel enesetapp

Kõik on seda mantrat kuulnud. Korduvalt-korduvalt-korduvalt. See on loendamatute konverentside, seminaride ja teabepäevade läbiv teema. Seejuures pole vahet, mis teemal üritus parasjagu on. See sobib ühtviisi hästi jutuks võtta nii juhtimis-, finants-, tootlikkuse-, personalijuhtimise-, aga ka meditsiini- või pedagoogikakonverentsil. Isegi riigi tasandil on väljendatud mõtet, et see ongi meie riigi kandev idee, meie eksistentsi üks peamisi mõtteid. Sisuliselt nagu riigiusk või nii. See jutt puudutab efektiivsust.

Jutud efektiivsusest ja selle kasvatamise vajadusest ei ole tekkinud tühjale kohale. Selle juured on üldlevinud majanduslikus mõtlemises, kus majandusüksuste ja kogu majandussüsteemi tervise peamisteks mõõtühikuteks on kogutoodang ja efektiivsus. Lihtsamalt öeldes – mida rohkem toodangut või teenuseid samade (või vähemate) ressurssidega on võimalik pakkuda, seda parem. Kuid kas see mantra ikka on nii universaalne ja ühene, kui kogu aeg räägitakse?

Mitmed teadlased – Bernard Lietaer (belglane, kes on muuseas ka üks euro arhitekte ja maailma üks tunnustatumaid alternatiivvaluutade asjatundjaid), ökoloog Robert E. Ulanowicz, Sally J. Goerner ja Nadia McLaren – on tõmmanud väga huvitavaid paralleele domineeriva majandusmõtte ja looduslike ökosüsteemide vahel. Nende käsitluses mõjutavad nii majandussüsteemide kui üksikute organisatsioonide elujõulisust samasugused tegurid, mis looduslikke ökosüsteemegi.

Loodus ei aja mitte kunagi taga maksimaalset efektiivsust.

Nimelt on looduslikke ökosüsteeme vaadeldes leitud, et loodus ei pürgi mitte kunagi maksimaalse efektiivsuse poole, vaid hoolitseb alati selle eest, et läbi küllaldase varieeruvuse säiliks paindlikkus. See võimaldab kohaneda ja ellu jääda ka siis, kui keskkonda peaks tabama mingi ootamatu sündmus. Teisisõnu – looduslike ökosüsteemide pikaaegse jätkusuutlikkuse huvides on valida optimaalne tasakaal efektiivsuse ja paindlikkuse vahel.

window of viability

Huvitav on siinjuures see, et kõik uuritud ökosüsteemid toimivad kummagi skaala suhtes suhteliselt kitsas vahemikus. Sellist tasakaaluvahemikku kutsutakse “elujõulisuse aknaks” (window of viability). Tasakaalupunktist eemaldumine viib süsteemi ebastabiilsuseni. Vähendades varieeruvust saab kasvatada efektiivsust, kuid see tuleb alati millegi arvelt – süsteem muutub hapraks ja kergesti haavatavaks. Hea pole ka teine äärmus – liigne mitmekesisus ja varieeruvus viib omakorda stagneerumiseni. Näitena võib siin tuua kasvõi Eesti haldusjaotuse. 194 valda võivad meile küll armsad olla, kuid ilmselgelt on tegemist liigse killustatusega ja tõsisematest arengutest saab rääkida vaid üksikute rikkamate valdade puhul.

Optimaalse tasakaalu leidmise juures on veel üks tähelepanuväärne nüanss, mis ülemisel joonisel väga hästi välja ei joonistu. Nimelt on paindlikkuse ja efektiivsuse vahekord asümmeetriline: optimumi saavutamiseks on paindlikkust vaja rohkem kui efektiivsust! Optimaalne asetseb horisontaalteljel lähemal paindlikkusele kui efektiivsusele. Alumisel joonisel tuleb see selgemalt esile.

window of viability 2

Kui vaadata ettevõtteid, siis väga paljud juhtimiskontseptsioonid räägivad sellest, kuidas minimiseerida igasugust tarbetut ajakulu ja raiskamist. Ideaaliks loetakse firmat, kus kõik töötajad ja kõik masinad on iga sekund hõivatud produktiivse tööga. Paraku tuleb selline efektiivsus võtta millegi arvelt. Ameerika tarkvarainsener ja autor Tom DeMarco on oma raamatus Slack jõudnud eelmainitud teadlastega küllalt sarnasele, esmapilgul paradoksaalsele järeldusele: mida rohkem tegevusi muudad sa efektiivsemaks täna, seda rohkem vähendad sa organisatsiooni tulevast võimet muutuda ja uuendada olukorras, kui ärikeskkond peaks muutuma.

Ja see, et ärikeskkond on aina ettearvamatum, pole enam uudis. Veelgi enam, nagu väidavad eelmainitud teadlased, oleme erinevat sorti mullid ja nende lõhkemised oma tegevusega süsteemidesse ise sisse programmeerinud. Väidetavalt oli ka 2008. aasta finantskriis loomulik tulemus olukorras, kus rahandussüsteem oli efektiivsust taga ajades kaotanud paindlikkuse ja võime muutunud oludega kohaneda. Teise näitena tuuakse aastaid kestnud elektrivõrkude optimeerimise. Enam pole küsimus selles, kas, vaid kunas elektrivõrke tabavad suuremad häired.
Collapse of Financial system

Ebaefektiivsuse kartmise asemel tuleks see organisatsiooni sisse ehitada.

Kuidas peaksid siis ettevõtted käituma? Kõigepealt, igasugust ebaefektiivsust ei tuleks paaniliselt karta. Vastupidi – esmapilgul mitteproduktiivne aeg tuleks teadlikult organisatsiooni “sisse ehitada”. Jah, nii võib organisatsiooni tänast efektiivsust mõnevõrra kahandada, kuid sellega luuakse paremad eeldused muutustega kohanemiseks ja tulevaseks kasvuks. Võimalus “rattast vaba olla” toidab loovust ja innovatsiooni, mis pikemas perspektiivis on alati parem kui suurem efektiivsus.

Teatav alakoormus aitab vältida ka liigset stressi, vähendada töölt puudumist ning parandada suhteid nii töötajate vahel kui klientidega – on aega nendega tegeleda. Ettevõtted ei saa kasvada ilma eksperimeneerimata. Alakoormusega aeg ongi selleks hea võimalus. DeMarco soovitab alakoormusega aega vaadata mitte kui raiskamisena, vaid investeeringuna. Eriti oluline on see igasuguse teadmustöö puhul.

Tundub, et mitmete edukate firmade praktika pakub eeltoodule praktilist kinnitust. Mida muud kui puhas ebaefektiivsus on kasvõi Google’i kuulus 20% omal äranägemisel kasutatav aeg? Meid ei tohiks üllatada, et head ideed sünnivad tihtilugu just siis, kui on aega asjade üle mõtiskleda või kolleegidega arutada. Väga kahju, et vähe pikemad lõunad on tänaseks pigem erand kui reegel. Ometi on need info ja ideede vahetamise kohapealt asendamatud.

Kultusfilmis Viimne Reliikvia ütles Rolan Bõkovi mängitud Vend Johannes Jüri Järveti häälega vürst Gabrielile: “Te olete vaba. Võite minna. Aga mõelge järele. Te mõelge veel!” Samamoodi tasuks ettevõtetel tõsiselt järele mõelda, mis on pideva efektiivsuse tagaajamise tegelik hind? Gabrieli aitas Õde Ursula mäletatavasti august välja. Organisatsioonile, mis on efektiivsuse nimel kaotanud paindlikkuse, loovuse ja innovatsiooni, ei pruugi oma Õde Ursulat aga appi saabuda.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.