Entusiasmi teater

your suit

Üks parimaid viise süsteemi mõistmiseks on seda vaadelda nende pilgu läbi, kes soovivad seda õõnestada. Nagu targad poliitikud kujundavad oma seisukohti, astudes oma oponentide kingadesse, tasub ka juhtidel vaadata oma organisatsiooni nende inimeste vaatevinklist, kes selle sees lihtsalt liugu lasevad.

Kuigi meil pole kombeks sellest eriti rääkida, peame me ometi tunnistama tõsiasja, et paljud töötajad tööl käies lihtsalt vaikselt tiksuvad, jättes samal ajal mulje, et on oma töösse ülepeakaela uppunud. Töötegemisest kõrvalehiilimisest on saanud omaette kunst, milles nii mõnigi meist on saanud suurepäraseks eksperdiks. Kes tunneb, et vajab sel alal veel veidi täiendamist, siis toon ära mõned praktilised nõuanded.

Esiteks, alati on hea jätta mulje, et sa oled „olemas“. Alaliselt toolileenile jäetud pintsak või jakk on väike investeering võrreldes muljega, mida see tuppa astunud juhile jätab. Kui pintsak on siin, siis järelikult ajab inimene kusagil vajalikke asju. Kui juht juhtub toolile jäetud pintsakut nägema hommikul või õhtul, siis on see selge signaal, et see töötaja saabub esimesena ja lahkub viimasena.

Kuid sellega toolileenile jäetud pintsaku kasutegur veel ei piirdu. Ühest küljest on see alalise kohaloleku märk, kuid teisalt aitab hoolitseda, et kui tööülesandeid jaotatakse, oled sa parasjagu kusagil mujal. Ja loomulikult aitab muljet raskest töötegemisest süvendada ka see, kui liikuda kontoris ringi hõivatud näoilmega, endal kaustad kaenlas.

Tööst viilimise jaoks tasub omandada ka teatavad arvutioskused. Päev otsa internetis Facebooki postidades või sooduspakkumisi jahtides jääb veebisirvija ajalukku paratamatult piisavalt paljastavat materjali. Sirvimise ajaloo kustutamise oskus on seega elementaarne. Selgeks tasub õppida ka e-kirjade saatmise ajatamise oskus. Kui juht saab kirja hommikul kell 5:30, siis jätab see mulje, et tegemist on kellegagi, kes teeb tööd vaatamata kellajale. Ja loomulikult aitavad arvuti taga istudes jätta tõsise töörabamise mulje pähepandud kõrvaklapid. Need võiks olla soovitavalt suuremat sorti, et oleks juba kaugelt näha, et inimene süveneb arvuti taga tähtsasse dokumenti. Kuid ettevaatust, mõnes ettevõttes jälgitakse, missuguseid veebilehti töötajad külastavad.

Järgmine soovitus oleks leida töö, kus puudub selge seos panuse ja tulemuse vahel. Avalik sektor on siin tavaliselt kõige lollikindlam valik. Kui Soomes suri üks maksuinspektor 2004. aastal oma laua taga, märgati seda alles kahe päeva pärast. 2012. aastal teatas üks Saksamaa ametnik pensionile minnes oma lahkumiskirjas töökaaslastele, et pole viimase 14 aasta jooksul mitte kõige vähematki teinud. Ja isegi, kui juhid peaksid sellised vabakulgejad avastama, on neid tavaliselt keeruline vallandada.

Kuid kerget äraelamist võib leida ka paljudes erafirmades. Üldiselt kehtib reegel, et mida suurem firma, seda lihtsam see on. Üks hea nipp demonstreerimaks superproduktiivsust, on raporteerida oma tööalastest saavutustest korraga mitmele juhile. Suurfirmad on tavaliselt ka hea võimalus töö kõrvalt oma eraäri alustada või seda arendada. Kõige parem on seda teha, kui töötada ametikohal, mis ei paku mitte kellelegi vähimatki huvi. Näiteks kvaliteedisüsteemide juurutaja võiks selle jaoks olla ideaalne positsioon.

Mainitud nipid võivad küll aidata seanahka vedada, kuid on asju, kus laisklemisega ei tasu liiale minna. Kirjeldatud võimalusi jõudumööda rakendades tasuks karjääriredelil siiski kindlasti ülespoole rühkida, sest mida kõrgemale juhtmishierarhias tõusta, seda lihtsam ja ühtlasi kõrgemini tasustatud tööst viilimine on.

Lõpufakt: uuringufirma Gallup andmete põhjal käib 84% eestlastest tööl ilma erilise entusiasmita.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2015. a. aprillinumbris.

Foto: jbsuits.com

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.