Harvard Business Review kui juhtimise Vatikan

Tore on näha, et ikooni staatuses juhtimisajakiri Harvard Business Review püsib endiselt üllatusvõimelises vormis – ajakirja juuli-august 2010 numbri esikaas on tase omaette isegi HBR juhtimisklišeedest kubisevas maailmas. Selles on nii lihtsalt ja nii suurepäraselt kokku võetud efektiivse organisatsiooni saladus – selleks pole vaja teha ei midagi rohkemat ega vähemat kui pöörata suurepärane strateegia suurepärasteks tulemusteks. Relvitukstegevalt geniaalne!

Ei oskagi seisukohta võtta, kas peaks olema hämmingus või mitte, et HBR eirab kõige elementaarsemat loogikat – pole ju isegi parima strateegia parim elluviimine mitte mingi garantii, et organisatsioon oleks efektiivne. See võib nii olla – aga täpselt sama palju võib ka mitte olla. Aga serveeritakse seda ilma igasuguse valehäbita nii, nagu toimiks üksühene korrelatsioon 100-protsendiliselt.

Õigupoolest ei peaks me ju olema üllatunud. HBR lihtsalt jätkab oma halvimaid traditsioone, millele sai juba viidatud postituses Rakenda “õige” strateegia! Kuskil on “õige” strateegia, mida juhid ei suuda kunagi ise koostada, aga õnneks on olemas juhtimiskonsultandid, kes aitavad “õiget” strateegiat formuleerida ja rakendada. Mis sest, et ikka ja jälle kipub seesama “õige” strateegia kraavi poole kiskuma, sest üldiselt on see permanentses ümbertegemise faasis.

HBR ongi mingi kummaline segu soovmõtlevast esoteerikast ja Vahitornist. Võetakse ideaalmaailm ja hakatakse konstrueerima võimalikke lahendusi, kuidas sinna jõuda. Ja HBR-i lahendused on hämmastavalt sageli sellised, millega ei ole võimalik mitte mingit diskussiooni alustada. Proovi sa vastu vaielda ajakirja samas numbris leiduvatele nõuannetele nagu “töötajate kaasamine on organisatsioonile hea” või “strateegia väljatöötamist ja elluviimist ei tohiks lahus vaadelda”! Samas on raske öelda, mida sellist sorti banaalsustega tuleks peale hakata. Ja see kõik kokku peaks olema maailma juhtimismõtte tipptase!

Harvard Business Review tegelikku olemust on vist raske paremini kokku võtta, kui on seda teinud Steve Denning – HBR on juhtimise Vatikan. See tähendab igikestvat konservatiivsust koos illusiooniga, et jätkates sajandeid kasutatud praktikatega on kõik – hoolimata kõikvõimalikest radikaalsetest muutustest – jätkuvalt kontrolli all.

Steve Denning on HBR-i fenomeni oma blogipostituses What HBR won’t say: Why BPR failed kokku võtnud nii:

The assumptions of traditional management help preserve the illusion of being in control. A feeling of being in control is reassuring. Wall Street reinforces the illusion by rewarding companies that are able to present a facade of being in control. Objective evidence is irrelevant. The comforts of the mutual illusion are preferred to the discomfort of recognizing that traditional management has failed.

You won’t however read this in HBR. HBR has too much invested in the status quo of traditional management. Too many established dogmas would have to be thrown out. You should no more expect Harvard Business Review to abandon the values, attitudes and philosophy embedded in traditional management than you should expect the Vatican to announce that it has begun to have second thoughts about the Virgin Birth.

Objektiivne reaalsus pole oluline, oluline on säilitada illusioon, et asjad on kontrolli all. Harvard Business Review lugemine aitab sul illusioone säilitada.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Aga seda ju lausa peab lugema. Sest kõik teised loevad. Eks? Kirjutasin sellest just täna: http://www.maripuu.eu/mottemuster-mugavus-teen-nagu-teised/

  • veigo

    Ma ei ole kindel, et Eestis HBR-i eriti loetakse. Aga olen täheldanud, et sinu peale ei vaadata just eriti hästi, kui julged HBR-is kirjutatu kohta kahtlusi õhku visata.