Inimesed ei ole ressursid

klotsid

 

People are not “things” to be manipulated, labeled, boxed, bought and sold. Above all else, they are not “human resources.”

Dee Hock

Organizations are communities of human beings, not collections of human resources.

Henry Mintzberg

Iga kord, kui ma seda sõna kuulen, teeb miski mulle haiget. Absoluutselt iga kord. Inimressursid. Jah, inimesed mitte kui inimesed, vaid inimesed kui ressursid. Uskumatu! Käes on kahekümne esimene sajand ja me nimetame inimesi endiselt ressurssideks! Millega küll seletada, et suhtlusvõrgustike, nutitelefonide ja 3D-printimise ajastul on meie mõtlemine töö olemusest kinni jäätunud kuhugi 19. sajandi keskpaika?

Inimesed ei ole ressursid ja see pole niisama suusoojaks öeldud. Inimeste nimetamine ressursiks viitab mõtteviisile, kus inimeste enda huvi on kolmandajärguline ja neid võetakse tööle organisatsiooni poolt kehtestatud reegleid täitma. Standardiseeritud töö standardiseeritud töökohas standarditele vastavate inimeste poolt. Töö, kus inimeste enda initsiatiivile on kohta täpselt nii palju, kui kehtestatud reeglistik lubab. Kas me tõesti oleme ennast harinud ja koolitanud sedavõrd mannetu perspektiivi nimel?

Jah, selle masendava realiteedi võib ära peita inspireeriva sõnavahu taha. Me teemegi seda päevast päeva – kuid isegi see ei aita. Sõltumata ükskõik kui kenast retoorikast jääb hierarhiakeskses süsteemis märkimisväärne osa inimestes peituvast potentsiaalist avanemata. Avanemata ja rakendamata. Iga päev, iga tund, iga minut. Igavesti.

Inimesed ei ole ressursid. Ressursid on midagi, mida kasutatakse lõpuni ära ja siis unustatakse. Kuid inimesed on võimelised ressurssidest looma uusi ressursse. Ja seejärel uusi… või siis mitte.

Ei, inimesed ei ole ressursid. Inimesed … on inimesed. Jah, eelkõige inimesed, kes hingavad, kellel on tunded ja emotsioonid. Kes võivad mõni päev olla paremas, mõni päev natuke halvemas tujus. Kuid nad ei ole ressursid. Ei ole. Lihtsalt ei ole. Ei aita ka see, kui hakata inimesi kutsuma inimkapitaliks või inimvaraks või inim…misiganes. Ei, see ei muuda, sest asja olemus jääb ju samaks. Samal põhjusel pole mõtet rääkida ka mingist “järgmise põlvkonna” inimeressursi juhtimisest.

Inimeste nimetamine ressursiks on nende otsene alandamine. Ja kõik jutud inimressursside juhtimisest on inimeste alandamine,

Inimesed ei ole ressursid, sest sõna ressurss ei sisalda endas selliseid asju nagu kirg, uudishimu, katsetamine, avastamine, eksimine ja loomine. Ressurss on raamatupidamislik ühik või tundetu robot, kes teeb asju etteantud instruktsioonide järgi.

Inimesed ei ole ressursid ja seetõttu ei ole meile vaja ka mingit inimressursi juhtimist. Kõik, mis selle valdkonna kõlavate lubaduste taga peidus on, on lihtlabane inimeste ekspluateerimine. Nende ärakasutamine, mida inspireeriv ja ülev sõnavara peab aitama viisakalt varjata. See on inimeste paigutamine kunstlikult tekitatud raamidesse. See on manipuleerimine. Tõsi – see kõik toimub teatava hüvitise eest. Vaid küünikud või lollid ütlevad, et inimesed teevad seda täiesti vabatahtlikult.

Inimesed ei tule ise selle peale, et nimetada teisi inimesi või iseennast ressurssideks. See on kusagilt äraõpitud “tarkus”. Ja see on nii paganama kurb, sest mis tarkus saab olla teadmine, kuidas taandada igaühe unikaalsus ja ideed lehtmetalliga võrdsustatud elutuks massiks? Kulureaks, mis võib nuriseda, kellele tuleb leiutada motivatsiooniprogramme ja keda on vaja kalibreerida.

Ei, inimesed ei ole inimressursid, kuid see siin pole võitlus ühe sõna vastu. Pigem on see küsimus, miks me jonnakalt keeldume nägemast seda, mis peaks olema ilmselge? Nii väga, kui meile meeldib rääkida teadmuspõhisest majandusest, ei teki ega arene teadmistepõhine majandus kellegi teise poolt väljamõeldud reegleid täitvast massist. Kindlasti mitte inimressursist.

Saja aasta pärast küsivad meie järeltulijad, et kuidas see kõik võimalik oli? Kuidas oli võimalik, et te taandasite sellise potentsiaaliga inimesed mingiks nimetuks ressursiks? Mida te neile vastaksite? Kuid vastata tuleb juba täna, sest aina rohkem inimesi keeldub kaasa mängimast nende selgelt väsinud mängureeglite järgi. Meie töö ja meie elu on kõvasti muutunud ning muutuvad kindlasti veelgi. Meil lihtsalt on vaja teistsuguseid mängureegleid. Kuid juba praegu on selge, et inimeste standardiseerimisel ja kahandamisel ressurssideks pole neis reeglites enam kohta.

Oh ei, inimesed ei ole ressursid. Ei, ei ole, sest see on kõige olulisema, mis meil on, raiskamine. Jah, ei midagi muud, kui meie inimeste raiskamine. Ressursid on piiratud, seevastu inimeste ideed, loovus ja võimed on piiritud. Need avanevad, kui inimesed saavad võrdsetena olla osa millestki suuremast, millestki tähendusrikkast, millestki, mis puudutab. Siis nihkuvad piirid.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Janar Eit

    Sellise eepilise kõne peale hakkas mul iseenesest kõrvus kõlama Tõnis Mägi:
    “On jälle aeg selg sirgu lüüa
    ja heita endalt orjarüü,
    et loomishoos kõik loodu
    koos võiks sündida uuesti…”

    Oled ilmselt hoolikalt hoidunud vihjamast oma tekstis pimedale orjaajale, et mitte vinti liiga peale keerata aga ma ise ei saa kuidagi sellest paralleelist mööda.

  • Kusjuures, võrdlus orjaajaga ei ole üldse meelevaldne. Teksti algses versioonis küsisin, miks meenutab meie töö senini kangesti Vilde “Mahtra sõja” lehekülgedelt tuttavaid pilte, kus töö jääb ilma kubjase järelvalveta tegemata.