Juhtide verbaaltsirkus

rimi-kassa

Mõjuka majanduslehe Financial Times juhtimisest ja tööelust kirjutaval terava keelega kolumnistil Lucy Kellawayl on tavaks aasta lõpus koostada edetabel tippjuhtide poolt viimase 12 kuu kõige naeruväärsematest juhtimisalastest tobeväljenditest ja tühitekstidest. Huvitaval kombel esineb juhtimisalast verbaaltsirkust kõige rohkem siis, kui juhtidel on vaja edastada neid mitte kõige paremaid uudiseid. Eestis teadaolevalt sarnast edetabelit ei koostata, kuid kui selline eksisteeriks, oleks potentsiaalne peaauhinna kanditaat selgunud veel enne, kui käesolev aasta poole pealegi jõudis.

Jutt käib Rimi personalijuhi Delfi Ärilehes jagatud selgitustest, miks suurel poeketil pole võimalik tõsta kassapidajate palka. Põhilisi argumente oli kaks: esiteks on Eesti kassapidaja efektiivsus võrreldes Soome kassapidajaga neli korda väiksem, teiseks kaitseb poekett palku madalal hoides teenindajaid palgatõusuga kaasneva toidukaupade hinnatõusu eest. Nii leidlike argumentide puhul võiks edasise süvenemise muidugi lõpetada, kui Rimi seisukohad ei sisaldaks samas ootamatult mitmetasandilist läbilõiget mõnede juhtide mõttemaailmast.

Rimi nimetab pretsedenditus mastaabis töötajate avalikku häbistamist “hoolimiseks”.

Eesti organisatsioonide juhid on seni väga harva oma töötajaid sellises mastaabis avalikult demotiveerinud. Seisnes ju Rimi sõnumi sisu selles, et nende käparditest kassapidajad võivad lõpetada igasuguse unistamise palgatõusust, sest nende koht on igavesti Maslow’ püramiidi alumis(t)el tasandi(te)l. Võib vaid ette kujutada, missuguses meeleolus peavad kassapidajad oma tööd tegema pärast taolise sõnumi kättesaamist.

Kuid kas selline sõnum puudutas vaid Rimi töötajaid? Pani ju Rimi tahes või tahtmata paika ka kõikide teiste poodide kassapidajad. Oleks üllatav, kui inimesed, kes on kaalunud kassapidaja elukutse valimist või kes töötavad kassapidajatena, ei otsiks just selliste väljaütlemiste tõttu teisi alternatiive. Taolise alavääristamise taustal mõjub Rimi pidev halamine teenindajate põuast eriti naeruväärsena.

Kas tänapäeva personalijuhi põhifunktsioon ongi kõlava tühiretoorika saatel töötajate töömotivatsiooni nullimine?

Lisaks mõjutas Rimi personalijuht oma “ebaefektiivseid” kassapidajaid siunates tahes-tahtmata ka personalitöötajate laiemat kuvandit. Tekib ju küsimus, kas tõesti on tänapäeva personalijuhtide töö sisuks olla moodne kubjas, kelle funktsiooniks on kõlava tühiretoorika saatel töötajate töömotivatsiooni nullimine? Siit edasi hargneb omakorda küsimus, kas lihtsalt üks personalijuht on millestki valesti aru saanud või jagavadki haridusasutused ja koolitajad teadmisi, mis on nii selges vastuolus nii tänapäevase töö sisu kui ettevõtte majandushuvidega?

Arvestades neid võimalusi, mis on kassapidajate käsutuses oma töö efektiivsemaks muutmisel, on kassapidajate süüdistamine “väheses efektiivsuses” ühtlasi otsene hinnang Rimi juhtimise efektiivsusele. Mida muud kujutab endast põhjuste otsimine, et miks ei saa, selle asemel, et katsetada lahendustega, mis mujal maailmas on jaekaubanduses edukaks osutunud. Näiteid võib internetist leida paari sekundiga.

Näiteks USA jaeketid Costco ja Trader Joe’s maksavad oma töötajatele kaugelt kõrgemat palka, kui turuliider Walmart, kuid teenivad sellele vaatamata – või kas mitte just tänu sellele? – töötaja kohta ligi kaks korda rohkem käivet ja kasumit ja seda seejures kolmandiku võrra väiksema arvu töötajatega. Pole vist juhus, et ühe Costco ja Walmarti palgapoliitikaid võrdleva artikli pealkirjaks on “Madalate palkade kõrge hind“?

Kuid küsimus pole ju ainult palgas. Missugust tööpanust ootab firma töötajatelt, kelle tööd peetakse avalikult väheväärtuslikuks? Samas, kas pole just töötajad need, kelle töö ettevõtet lõppkokkuvõttes käigus hoiab? Kui kassapidajaid ühel hetkel enam poleks, paneks kõik seda kohe tähele, kuid kas keegi üldse kunagi märkaks, kui Rimis poleks enam personalijuhti? Või kas Rimi juhtide (teoreetilisel) vallandamisel tuleksid Rimi töötajad tänavale, et nõuda nende tööle ennistamist, nagu seda tegid pereintriigidesse sattunud USA supermarketite keti Market Basket tuhanded töötajad, kuna hindasid sektori keskmisest kõrgemat töötasu, võimalust osaleda kasumijagamise programmis ja mis peamine – juhtide lugupidavat suhtumist. Vastust pole vist raske ära arvata.

Foto: Vallo Kruuser / Delfi

Kolumn ilmus ajakirja Director 2015. aasta augustinumbris.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.