Kas innovatsioonist on midagi võimsamat?

Kui Galileo Galilei asus 17. sajandi alguses äsjaleiutatud teleskoobiga tehtud vaatlustele tuginedes toetama Kopernikuse alternatiivset seletust päikesesüsteemi toimimisele, ei tulnud vaatamata idee uudsusele kellelgi pähe teda esitada “aasta innovaatori” nominendiks. Innovatsioon (eriti piiblitõdesid puudutav) polnud sel ajal in ja mõiste “innovatsioon” kasutuselevõtuni jäi veel hea kolm sajandit. Päris tähelepanuta Galileo avaldused heliotsentrismist siiski ei jäänud ning ta sai inkvisitsiooni poolt “autasuks” koduaresti, mis kestis tema elu lõpuni aastal 1642.

Erinevalt Galileo-aegsest maailmast kasutatakse sõna innovatsioon tänapäeval kõikjal. Innovaatilisusest ehk uuenduslikkusest on vaatamata selle mõiste laialivalguvusele märkamatult saanud iga kaasaegse inimese ja organisatsiooni vaat’ et kohustuslik nõue. Sisestage otsimootorisse sõna “uuendusmeelne” ja näete, et uuendusmeelsed on nii Eesti Pank, kutseharidus, presidendiproua, regionaalhaiglad ja kes kõik veel. Üle 35000. tulemuse, kus sisaldub kõik, mis mahub talunike ja muusikute vahele. Või võtke Riigihangete registris lahti mõni teenuste hange ja näete, et enamasti on oodatud ainult “innovatiivsed lahendused” (NB! piinliku hetke vältimiseks ärge küsige hankedokumentide koostajalt innovatsiooni definitsiooni!). Ühesõnaga, kokkuvõttes on asi lihtne: innovatiivsus ruulib ja igasugune “mitteinnovatiivsus” on selgelt out!

Innovatsioon kui meigikiht

Innovatsioonist kui positiivse kuvandiga tegevusest on saanud omamoodi hügieeni küsimus. See on midagi sarnast hommikusele hambapesule – kui pole seda teinud, tunned ennast natuke halvasti. Minnes vooluga kaasa, ülistades loovust ja uuenduslikkust, ei ole mõtet lasta ennast häirida sellest, et meie organisatsioonide käitumist kujundav juhtimismõtlemine pole sündinud kaugeltki mitte soovist asju muutumises hoida. Pigem risti vastupidi – juhtimise eesmärk on optimeerida, kontrollida ja säilitada.

Innovatsioon on kui meigikiht, mis peab varjama tegelikkust.

Niisiis on innovatsioon organisatsioonide jaoks justkui omamoodi meigikiht, millega saab rõhutada oma arenemisvõimelisust ja teatavat organisatsioonilist seksikust, et tõmmata ligi parimaid töötajaid (vean kihla, et kõik on kuulnud ka sõna talent!). Innovaatilisuse rõhutamine on mõeldud saatma sõnumit, et ega me pole siin mingid tühised tegijad. Iroonilisel kombel viitab tihti just sõnade “innovatiivsus” ja “uuenduslikkus” pidurdamatu kasutamine, et uuenduslikkuse asemel kipub organisatsiooni põhiaur minema sisutühja retoorika tootmise peale. Suuremate firmade jutt innovatsioonist on tihti mõeldud varjama kurba tegelikkust:  “kas tead, meie oma kägistava bürokraatiamasina ja lonkava juhtimiskultuuriga tahame olla sama lahedad, kui startupid!” Jajah, muidugi, startupimad kui startupid ise.

Aga enamasti märgib innovatsiooniga tegelemine lihtsalt seda, et teoksil on midagi sellist (ja võimalik, et midagi päris tavalist), mida selles konkreetses firmas pole lihtsalt varem tehtud. Tuues paraleeli inimeste igapäevaelust, oleksime me “innovaatorid” absoluutselt iga kord, kui proovime Hiina restoranis mõnda tundmatut rooga või paneme salatisse tavapärase tomati puudumisel näiteks redist.

Tore on ka see, et kuskil pole öeldud, et innovaatilise tootega peaks tingimata toimuma liikumine uue kvaliteeditaseme suunas. Retoorika on ju see, mis loeb! Singile ja kanafileele vee lisamine on tarbijale pakutav lisaväärtus, juustusarnane toode on senisest veelgi soodsam, lihast vabastatud ja lisaainetega asendatud viinerid on laste parimad sõbrad. Saate täpid nagu Pipi.

Hei, meil on alibi!

Innovatsiooni on raske mitte armastada. Toimib sõna “innovatsioon” ju põhimõtteliselt samamoodi nagu kõikide haiguste vastu aitav Vietnami salv. See on loomulik, et innovatsioon peab olema ja on sama võimas kui võlukepikene muinasjutus, millega saab ainsa hetkega kauni ballikleidi Tuhkatriinu selga. Me ju usume sellesse! Ja kas viimati konverentsil ei räägitud mitte sama juttu?

innovation incubator

Innovatsioonist on nii palju juttu olnud, et elementaarsed muljeparandamistehnikad on meil juba päris kenasti käpas. Piisab vaid, et lisada ükskõik kuhu sõna “innovatsioon” ja asi tundub – kuidas nüüd öeldagi – juba oluliselt innovatiivsem! Strateegia innovatsioon, ärimudeli innovatsioon, disaini innovatsioon, sotsiaalne innovatsioon – no on ju parem kui vanaaegselt maavillane “mõtlesime, mida järgmine aasta ette võiks võtta”?

Me armastame innovatsiooni. Ja on ka põhjust. Innovatsioon aitab struktuurifondide rahakotid valla päästa. Võibolla on see tingitud sellest, et sõnal “innovatsioon” on erakordselt tänuväärne võime olla pea universaalselt positiivne. Innovatsioon – hea, mitteinnovatsioon – halb! Kes ei saanud aru?

Aga mis kõige parem – innovatiivsus annab suurepärase alibi ka kõige rumalamatele tegevustele, sest olles innovatiivsuse vastu on tõsine oht näida tagurlik. Kõik ju teavad, et paljud uuenduslikud tegevused kipuvad alguses aia taha minema ja nii on tegevuse liigitamine “uuenduslikuks” sulle justkui tasuta indulgentsiks, mis vabandab elegantselt välja kõik juba tehtud ja lisaks ka veel tegemata juhtimisvead. Muide, kes see siin nüüd oligi nii uuenduslik, et tegutses protseduurireegleid eirates?

Ainult üks probleem on selle innovatsiooniga. Seda on justkui kõikjal, kuid millegipärast pakub see meile üllatavalt vähe reaalselt kasulikke lahendusi. Seda, mis meile korda läheb, seda kärbitakse – sest raha pole. Kas ei või olla nii, et uute väärtuse loomisel on innovatsioonist midagi tähtsamat, midagi veel võimsamat? Jätame teema siinkohal lahtiseks.

——————-
Loe lisaks:
Tootlikkus ja innovatsioon ei pruugi olla lahendused

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Veigo! Tüüpilise kommentaatorina ei malda sisu üle arutada vaid kiidan takka keele osas. Kui EKI käest küsiti: “Kas “innovatiivne” või “innovaatiline,” siis vastusena tuli: “Soovitame kasutada omasõna uuenduslik või uuendusmeelne. Kaaluda võiks ka võõrsõna novaatorlik.” 🙂 Kui neid järgemööda googlisse toppida ja võrrelda mõne muu fadiga, siis jah – tundub KUUM.

  • Öeldakse, et keel on oluline. Ja eks ta olegi. Pean aga tunnistama, et mõtlesin terminoloogia peale põgusalt ainult kirjutama asudes. Alguses, jah, sai sisse toodud uuenduslik. Aga edasi kasutasin üsna teadlikult sõna innovatiivne, kuna see on lihtsalt kõige levinum.
    Novaatorlik – ma ei tea, kuidagi võõras ja ei kõla. Uuenduslik tundub parem. Aga lõppude lõpuks on tähtis ikkagi see, kas sõna taga ka midagi on, või pannakse tühja expert talki.

  • Indrek Maripuu

    Üks väike infograafik ka selle kohta: http://si.wsj.net/public/resources/images/MK-BU521_INNOVA_G_20120522182708.jpg

  • Hahaa – see on hea: viimase 90. päeva jooksul avaldati 255 raamatut, mille pealkirjas sisaldub sõna innovatsioon.

  • Twitteris on McKinsey välja tulnud hashtagiga #InnovatingInnovation. Meenutab olukorda, kus õlu enam ei tööta ja ühiselt otsustatakse viinale üle minna.