Kas meil on kommunikatsiooni- või juhtimisprobleem?

Daniel Vaarik kirjutab Memokraadis strateegilisest kommunikatsioonist. Loo pealkirja lugedes vererõhk mõnevõrra tõusis, sest väljend strateegiline kommunikatsioon on tavaliselt üsna ühene viide mingile tühiterminoloogiat pungil plämale (ingliskeelsed ütlevad selle kohta otsekoheselt bullshit).

Aga õnneks eksisin, ja õnneks palju. Tegemist on suurepärase tekstiga, mis paljastab lihtsa tõe, mida iga inimene (kuid eriti juhid!) võiks meeles pidada: kõik sinu tegevused ongi kommunikatsioon! Või kui soovid väga peen olla, siis on kõik sinu tegevused strateegiline kommunikatsioon. Tegelikult ei soovita seda viimast väljendit väga kasutada, selle põhjused said kirja siin. (Ma tean, et keegi ei viitsi eriti klikkida (viga!) ja ütlen seetõttu ära põhilise: Mõiste “strateegia” on kasutusel nii laialt ja nii erinevas kontekstis, et see on kaotanud igasuguse vähegi selgemalt defineeritava tähenduse.).

Igatahes on see Danieli tekst väga hea selgitus tagasiastuva kultuuriminstri Rein Langi ajalukku minevale mõttele olukorrast valitsuses ja kultuuriministeeiumis:

See, et strateegiline kommunikatsioon nii valitsuse kui ka kultuuriministeeriumi tasemel ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde ja mis ei ole.

Lõpetuseks, Danieli tõstatatud küsimus

kas me siis äkki ei või jõuda järeldusele, et võimetus kommunikeerida on ka võimetus juhtida ja valitseda?

on naelapea pihta. Enne, kui hakata tegelema kommunikatsiooniprobleemidega, tasub mõtiskleda, kas pole äkki mitte tegu hoopis juhtimisprobleemidega? See ei ole mitte õhust võetud probleem. Ma tean, et paljudes (eriti vähe suuremates) ettevõtetes on parema infoleviku ja kommunikatasiooniga seotud teemad vägagi aktuaalsed. Kuid kas pole vähid mitte selle kivi all peidus, et kõik juhtide senised tegevused ongi üheselt seesama otsitav ja parandamistvajav kommunikatsioon?

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.