Kas parem haridus on võti paremasse tulevikku?

Arvamus, et parem haridus on kindlaim garantii paremaks tulevikuks, on nii üldaktsepteeritud, et vaevalt seda keegi vaidlustama hakkab. Kõik on nõus, et Eesti jõudmine rikaste riikide sekka nõuab aina paremat haridust tulevikus. Haridusteemadel võtsid möödunud valimiste eel sõna mitmed erakonnad, haridust reklaamitakse ka kui kullaga võrdväärset investeeringut. The New York Timesis julgeb nobelist Paul Krugman kõiges selles siiski kahelda. Mida Krugman väidab?

Kõigepalt, Krugmani hinnangul ei pea laialtlevinud arvamus, et kaasaegne tehnoloogia viib lihtsate, nn. mustatööde kadumisele ja hea haridusega töötajad on selged võitjad, lihtsalt paika:

More broadly, the idea that modern technology eliminates only menial jobs, that well-educated workers are clear winners, may dominate popular discussion, but it’s actually decades out of date.

Nagu näitab USA statistika, polegi sealset tööjõuturgu viimasel paaril kümnendil iseloomustanud üldine nõudluse kasv kõrgeltkvalifitseeritud tööjõu järele, vaid kasvanud on hoopis äärmused – madala- ja väga kõrgepalgaliste töötajate osakaal. Kõnekas on aga asjaolu, et madalapalgaliste tööde osakaal jätkab kasvu, väga kõrgepalgaliste töökohtade kasv on viimasel ajal aga selgelt aeglustunud.

Üleüldine usk, et tehnoloogia areng suurendab teadmustöö tähtsust, võib olla samuti põhjendamatu. Majandusteadlased David Autor, Frank Levy ja Richard Murnane on leidnud, et ohus on paljud senised klassikalised valgekraede tööd, mis on taandatavad teatavatele selgetele reeglitele. Selliseid töid saab arvutite abil automatiseerida ja need on seetõttu ohus. Ja vastupidi – kasvab nende tööde suhteline osakaal, mida ei saa automatiseerida ka tehnoloogia kiirel arengul – olgu nendeks siis veoautojuhid või sanitarid.

Trend on siin selge – paljud hästitasustatud ja head haridust nõudvad tööd võivad varsti minna arvutite kätte. Mõned juriidilise abi teenused ja arvutite abil saadavad meditsiinilised diagnoosid ongi juba reaalsus.

Ka globaliseerumine mõjutab aina enam valgekraesid. Kui seni kadusid odavamate tööjõukuludega riikidesse peamiselt tootmisega seotud tööd, siis arvutite ja telekommunikatsioonide areng on teinud võimalikuks klassikaliste valgekraede tööde tellimise üle maailma. Princetoni teadlased väidavad isegi, et kõrgepalgalised kõrgharitud töökohad on tunduvalt paremini “outsource-itavad”, kui lihtsamad madalapalgalised tööd.

Krugman lõpetab tõdemusega, et hea haridus ei pruugi enam tagada head töökohta – ja mida aeg edasi, seda vähem hea haridus head tööd garanteerib. Mõtlemise koht.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Haridus ei garanteeri midagi. Aga ingi iva sal on – ma ütleks hoopis nii, et hea hariduse puudumine vähendab oluliselt võimalust head töökohta saada.

    Omaette küsimus on muidugi see, et mis on “hea haridus”. Aga see on hoopis pikem teema :-).

  • veigo

    Indrek, kahe käega nõus! Ka Krugman märgib ära vajaduse võimaldada kõigile hea haridus – sõltumata vanemate sissetulekutest.

    Jutu mõte ongi pigem selles, et hea haridus garanteerib aina vähem. Sa võid olla “võitjate” seltsis, aga võid osutuda sõltumata haridusest samahästi “kaotajaks”. Ongi pikem teema, aga me ei tohiks niisama taguda trummi, et omanda iga hinna eest haridus, siis on kõik teed valla! Nagu näeme, ei pruugi olla. Valdkond pole tähtis, isegi haridus ei pruugi olla tähtis, iseseisev mõtlemisvõime hakkab aina enam maksma.

  • Nõus!

    Ja tegelikult veelgi enam – selline mõtteviis, et haridus midagi garanteerib on suisa ohtlik.

    Rober Kiosaky ütleb oma “Rich Dad…” raamatutes ju just seda sama, et Go-To-School-Get-Good-Grades-Get-a-Good-Paying-Job on ummiktee.

    Ja veel haakub sellega mu üks postitus: http://www.maripuu.eu/saad-mida-otsid/.

  • Millegipärast meenub üks lugu automatiseerimisest. Eesmärk oli “töötajate vaba” ladu. Ehitati roboteid ja automaatikat, lõpptulemuseks oli see, et odavamad sinikraed olid välja vahetatud märksa kõrgema palgaga inseneride vastu, keda oli ka väga raske värvata. Lõpptulemusena tõmmati süsteem maha ja ehitati uuesti – sedakorda inimese-roboti mõistlikuma suhtega.

    TTÜ’st – peale 6 tunnist õppimist võtsid keskkonnaökonoomika eksami lahti ja esimene küsimus oli “Kui palju tootis Jaapan aastal 1964 kivisütt?”. Sel hetkel sa teadsid, et jälle tuleb jama.

  • veigo

    Nüüd on kaks teemat koos, mõlemad olulised. Esiteks – väide, et haridus ei ole nii suur garantii, kui meile meeldiks mõelda ja teiseks – tööde automatiseerimine ei anna alati soovitud efekti.

    Just juurdlesin automatiseerimise üle Lasnamäe Prisma kontekstis. Seal on kolm taaraautomaati ja vähemasti nädalavahetustel ka kolm umbkeelset “back-office” töötajat. Kõigil käed-jalad tööd täis. Vanasti oli taarapunktis kassapidaja pluss transporttööline. Järjekorras ei seisnud justkui keegi. Ajad olid muidugi teised, aga automatiseerimise positiivne efekt on taaranduse ikkagi kontekstis ikkagi segane.

    Muidu, jutt ikkagi sellest, et paljusoovitud liikumine üldise keskklassi suunal kipub jäämagi soovunelmaks. Hea haridus pole enam garantii parema töökoha saamiseks. Seda sõltumata elukohast. Samad trendid näiteks Saksamaal.

  • Ma kirjutasin lõputöö TTÜ’s inimeste karjäärijuhtimisest organisatsiooni pilgu läbi ning vähemalt minu jaoks oli põhjapanev järeldus see, et mingit karjääriredeli kontseptsiooni pole mõtet promoda. See ei teeni tegelikult ei organisatsiooni ega ka inimese huve. Selle tulemusena sai kõrvale heidetud oma “spetsialist-tippspetsialist-keskastmejuht-tippjuht” karjääriootus ja asutud erinevate kompetentside arendamisele.

    Automatiseerimisest. Google Reader’is nagu tellitult artikkel, kuidas Toyota uues tehases on automaatikat vähem kui keskmises Hiina tehases: http://goo.gl/kFqFE

  • veigo

    Karjääriredeli kohta väga hea tähelepanek! Ma olen nõus, et see ei teeni lõppkokkuvõttes ei inimeste ega organisatsiooni huve, aga tunduvalt lihtsam on ju olla konformne osake masinavärgist (tihti sellest ise aru saamata).