Kes on džungli kuningas?

Lõvi oli täiesti veendunud, et just tema on loomariigi tähtsaim isend. Ühel päeval otsustas ta kontrollida, kas ka kõik teised loomad ikka teavad, et tema on džungli vaieldamatu kuningas. Olles äärmiselt enesekindel, otsustas ta väiksemate olenditega isegi mitte rääkida. Selle asemel on ta läks otsejoones karu juurde. “Kes on džungli kuningas?”, küsis lõvi karult. Karu vastas: “Loomulikult ei keegi teine, kui Teie!” Lõvi möirgas sellise vastuse peale rahulolevalt.

Ta jätkas oma teekonda ning kohtus tiigriga. “Kes on džungli kuningas?”. Tiiger reageeris kiiresti: “Kõik me teame, et Teie olete kuningas.” Lõvi möirgas veel korra naudingust.

Järgmine loom lõvi nimekirjas oli elevant. Ta nägi elevanti jõe ääres ja küsis temalt sama küsimuse: “Kes on džungli kuningas?” Elevant pasundas, haaras londiga lõvi, viskasid selle kõigepealt õhku ja siis vastu puud. Siis klohmis ta lõvi vastu maad, tõstis lõvi veel kord üles ja paiskas siis jõkke. Siis hüppas elevant lõvi peal, tiris teda läbi muda ja lõpuks viskas põõsa peale rippuma. Lõvi, määrdunud, läbi pekstud ja muljutud, püüdis kuidagi jalgu alla saada. Ta vaatas elevandile kurvalt silma ja ütles: “Vaata, ega selle pärast, et sa vastust ei tea, pole veel põhjust nii õelaks minna.”

See lugu on pärit juhtimisblogist, mille nimi on samuti juhtimisblogi ehk Leading Blog. Kui välja arvata pisiasi, et lõvid, tiigrid ja karud looduses ühist elupaika ilmselt ei jaga, siis muus osas kannab ta suurepäraselt oma õpetlikku iva. Me näeme, et isegi kui kohtume meie omast erineva arvamusega, kujundame me saadud tagasisidet ümber seni, kuni see hakkab toetama meie poolt soovitut. Sageli teeme ükskõik mida, et säilitada status quo. Probleem on aga selles, et sedasi käitudes libiseb reaalsus kaugemale ja kaugemale. “Mõned juhid on nagu lõvi,” ütleb juhtimismõtleja Manfred Kets de Vries. “Reaalse olukorra testimine ei ole nende tugevaim külg. Nad ei oska tagasisidest aru saada. Selle asemel eelistavad nad luua iseenda reaalsuse, nähes ainult seda, mida nad soovivad näha.”

See, et juhtidele jõudev pilt on tihti ilustatud, ei tohiks olla uudis. See tähendab, et juhte paratamatult toidetaksegi infoga, mis on tegelikust olukorrast mõnevõrra meeldivamaks maalitud. Nii võib aja möödudes juhil tekkidagi illusioon, et ta pole keegi muu kui lõvi. Mida aga teha siis, kui juhini jõuab ka selline info, mis juhi lõvi-minapilti mõrandab? Sõnumitooja tulistamine võib olla loomulik reaktsioon, aga kindlustab veelgi eemaldumist reaalsusest. Pealegi, ükskord jõuab kohtumine elevandiga kätte nii ehk naa.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.