Kriisiajal rahulolematus tööga kasvab

Hiljuti sai arutatud, kas pühendunud töötajate arv on majanduslanguse tingimustes tõusnud või langenud. Sisetundele toetudes arvasime üsna üksmeelselt, et pigem on pühendunud inimeste arv vähemasti Eestis tõusnud. Järgnevaid numbreid vaadates tekib aga paratamatult küsimus, kui õige meie sisetunne ikkagi oli.

Ameerika konsultatsioonifirma Centre for Work-Life Policy poolt läbiviidud uuring näitas, et perioodil juuni 2007 – detsember 2008 vähenes nende töötajate hulk, kes pidasid end tööandjale loojaalseks 95-lt protsendilt 35-le protsendile. Nende arv, kes usaldasid tööandajat, kukkus 79-lt protsendilt 22-le.

Teisest uurimusest, mille viis läbi DDI, tuleb aga välja, et üle poolte vastanutest kirjeldasid oma tööd stagneerununa, mõeldes selle all seda, et neil polnud tööl mitte midagi huvitavat teha ja karjäärilootused on minimaalsed. Teisisõnu – need on inimesed, kes klammerduvad praegu küll oma töökoha külge, kuid on valmis lahkuma esimesel sobival võimalusel.

Uuringud annavad alati rohkem kui ühe tõlgendamisvõimaluse, aga ise loeks eelnevast välja päris huvitavaid signaale. Näib, et kogu üldaktsepteeritud juhtimisideoloogia töötab enam-vähem “korralikult” seni, kuni tekib kriisiolukord. Võib süüdistada kriisi, aga probleemid tunduvad olema kaugelt sügavamad. Juhtimismõtlemine keeldub kangekaelselt aru saamast, et seniste praktikatega ei ole enam võimalik probleeme lahendada. Tilu-lilu meeskonnatöö harjutused on täielik nonsenss, kui ei aduta, kuidas muutunud maailmas käituda. Paradigma, et tarkus tuleb kusagilt “ülevalt” on põhjalikult kehtetu, kuid samas valdav.

Võib arvata, et analoogseid uuringutulemusi kohtame tulevikus aina sagedamini. USA-s on mõned asjad ilmselt võimendunud, aga trend peaks olema selge. Töötajad ei lepi enam ainult sellega, et neil on säilinud töökoht. Tööandja, kes “unustab” töötajaid kaasata, võib varsti olla olukorra ees, kus tal polegi enam kusagilt häid töötajaid võtta. Heale töötajale on keeruline pähe istuda. Tayloristlikud kontrollimeetodid teevad küll vaikset come-backi, aga see on kõike muud kui lahendus. Tõelist pühendumist raha ja kontrolliga lihtsalt ei osta. Loodetavasti oskame USA kogemustest õppida.

Idee ja andmed: The Economist, Hating what you do, 10. oktoober 2009.