Kui palju autonoomiat inimestele anda?

Kui palju on Sinu organisatsioonis kombeks kooskõlastada oma igapäevaseid rutiinseid tegemisi ja otsuseid juhiga? Loomulikult, organisatsioonid on erinevad ja juhidki on erinevad, kuid mingi keskmise hinnangu saab ilmselt ikka anda. Teisisõnu, küsimus on selles, kui palju ühes või teises organisatsioonis on inimestele endale (ei pea siin tingimata tähendama üksikisikut, vaid näiteks ka töögruppi) antud vabadust oma aega ja tegemisi ise planeerida? Kas vastus on: a) üsna vabad käed, b) ikka on seda kooskõlastamist või c) absoluutselt kõik tuleb kooskõlastada?

Ma julgen väita, et selle lihtsa küsimuse kaudu saab organisatsiooni ja selles kasutusel olevate juhtimispraktikate kohta väga lühikese aja jooksul teada rohkem, kui mõne põhjaliku juhtimisauditiga. Selle küsimuse kaudu saab kätte teadmise, kas inimesi koheldakse iseseisvate, vastutusvõimeliste ja täiskasvanud inimestena, või suhtutakse neisse, kui kanakarja, kellel pole voli iseseisvalt ühtegi asja otsustada.

Kui inimesed peavad küsima juhi käest luba ja kooskõlastama ka lihtsate igapäevaste asjade jaoks, siis on see juhtimise täielik läbikukkumine. See tähendab, et juhid ei mõista kommunikeerida, et väga ok on asju teha enda paremal äranägemisel, kaaludes eelnevalt läbi poolt- ja vastuargumendid. Ja mitte ainult kommunikeerida, vaid igapäevaselt ka näidata, et jah, iseseisev otsustamine pole mitte ainult aktsepteeritud, vaid lausa soovitav. Ikkagi täiskasvanud inimesed ju.

Jättes inimesed ilma autonoomiast, jätame nad ilma ei millegist muust, kui töömotivatsioonist. Tulemuseks saame grupi inimesi, kes kõik “käivad tööl”. Kui vaadata rahvusvahelist statistikat, siis ongi meie organisatsioonides keskeltläbi 60% neid, kes pingutavad ilma liigse entusiasmita täpselt nii palju, kui parasjagu vaja. Niisiis, kontrollides inimesi eesmärgiga asjad organisatsioonis paremini “kontrolli all hoida”, saavutame me kokkuvõttes täpselt vastupidise tulemuse.

Siinkohal tuleb järjekordselt soovitada Daniel Pinki raamatut Drive (e.k. 2011 – Liikumapanev jõud), kus autonoomia (inimesel on kontroll selle üle, mida teha, kuidas teha, kunas teha ja kellega koos teha) on ühest kolmest tähtsamast inimesi liikumapanevast jõust (ülejäänud kaks on meisterlikkus ja tähendus).

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.