Kvaliteet kui usulahk

quality underboard EPL-is ilmus Ahto Tihkani, Eesti Kvaliteediühingu asutaja- ja auliikme sulest repliik, milles autor pahandab meediaga – ühest küljest meedia huvipuudusest ühingu konverentsi vastu, aga laiemalt ka selle pärast, et meedia ei tutvusta laiemale avalikkusele piisavalt ühingu arusaamu elukvaliteedist.

Kvaliteediühingu mätta otsast vaadates võib Tihkanil ju õiguski olla, aga kardetavasti ei aita repliigis kõlavad fraasid kuidagi kaasa sellele, et laiem huvi Kvaliteediühingu tegemiste vastu võiks tulevikus kasvada. Soov monopoliseerida üldinimlikud ja universaalsed mõisted toob ju liigagi kahtlaselt esile sarnasuse mõne usulahu tegutsemisega.

Algatuseks saame teada, et me ei mõista kvaliteedi “õiget”, “kõrget” tähendust:

Sõna „kvaliteet” on enamiku arusaamades seotud mingi asja või tootega ja vähesed seovad seda väljendit õige ja hooliva tegutsemisega.

Vabandust, aga miks peaks keegi kasutama sõna “kvaliteet”, kui jutt käib hoolivast tegevusest? See, et keegi seda soovib, on ausalt öeldes väga nõrk alus. Võrdsustada hoolivus kvaliteediga – kui see pole jabur, siis mis see on? Aga võrreldes sooviga muutuda tõehoidjaks “õige tegutsemise” osas tundub kõlab isegi selline jaburdus täitsa normaalse jutuna.

Repliik läheb edasi aga juba täiesti Vahitorni võtmes:

„Kvaliteet on universaalseim värav, mille inimkond on teel kultuursesse industriaalühiskonda avastanud. Kvaliteet on selle ühiskonna püsimajäämise ainuke lootus – on „toodang” tuleviku ostmiseks,” on öelnud üks selle ala spetsialist.

Võibolla tõesti sõltub kvaliteedist elu säilimine maakeral. Võibolla on kvaliteet tõepoolest “universaalne värav” inimkonna arengu mõistmiseks. Ei hakka vaidlema. Aga kardetavasti on selliste arvamuste üheks tulemuseks see, et Kvaliteediühingut võetaksegi aina enam usulahuna. Kui see oli selle repliigi eesmärk, siis palju õnne! Tehtud!

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.