Loome uue juhtimistasandi!

Juhtimine on selles plaanis alati huvitav, et oodata võib kõike. Nagu pole piire inimeste loovusel, jätkub geniaalseid või veelgi geniaalsemaid ideid alati ka juhtimisse. Vajadus võimalikult palju mittetöötavaid ideid oma naha peal järgi katsetada näib olema inimeseks olemise loomulik ja lahutamatu komponent. Lugedes uudist, et riigifirmade juhtimisse plaanitakse veel ühte tasandit lisada, tuli midagi kahtlaselt tuttav ette.

Ajal, kui kogu maailm räägib paindlikkusest, kiirest juurutamistest, suuremast autonoomsusest ja kõigest muust sarnasest, mis peaks aitama paremini kohaneda muutustega ja toime tulla kompleksiseloomuga probleemidega, teeme meie mida? Tahame panna jõuliselt ajama vastassuunas!

Tegelikult pole targad pead MKM-is muidugi ei esimesed ega viimased, kes vaimustuvad uute juhtimistasandite imettegevast võimest. Sama asja on katsetatud maailmas küll ja veel. Tulemustest pole põhjust pikemalt pajatada, sest Dilberti autor Scott Adams on selle piisavalt hästi kokku võtnud.

Dilbert: uued juhtimistasandid

Organisatsiooni uute juhtimistasandite lisamisega kaasneb alati üks ja väga toksiline mõju: see saadab inimestele tahtmatult signaali, et nende ülesanne organisatsioonis on olla kuulekas lammas. Asju otsustavad juhid, juhtide juhid ja juhtide juhtide juhid. Kui klassikaline teilorism ja selle derivaadid välja arvata, siis ei tea ma ühtegi juhtimisteooriat, mille kohaselt saavutaks organisatsioon paremaid tulemusi läbi inimeste enda initsiatiivi ja kaasarääkimisvõimaluste vähendamise. Mida rohkem sõltub organisatsioonide pikaajaline edukus igaühe kaasatöötamisest, seda kindlam on ka vastupidine – autonoomia ja otsustusõiguse vähenedes on tagasilöök lihtsalt aja küsimus. Mitte kellelegi ei meeldi, kui asju otsustatakse kusagil kaugel, mitte kellelegi ei meeldi, kui puudub võimalus arengus kaasa rääkida.

Nimetatud põhjustel ei ole ma ka nõus Indrek Neivelti mõttega, et kõikide riigiettevõtete juhtimise koondamine ühte gruppi on hädavajalik selleks, et “tulevikus tehtavad strateegilised vead oleksid väiksemad”. Riigiettevõtete juhtimisprobleemide tegelik põhjus on ju mujal ning seda teavad vist kõik. Indrek ütleb selle ka ise välja: ministrid tegelikult ei vastuta selle eest, et nõukogudes oleks piisav kompetents.

Ka minu arvates siin ongi meie probleem.

________
Haakuv postitus:
Kas juhime talente või karjatame lambaid?

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.