Loova juhi needus

Teie firmas on käimas juhivalik, kus sõelale on jäänud kaks kandidaati. Mõlemal on ette näidata korralik CV, kuid mõlemad kandidaadid on veidi erinevad. Kui ühe suust pudeneb küllaga uusi julgeid ideid, eelistab teine vaadata asju pigem traditsioonilises, isegi veidi igavavõitu võtmes. Küsimus: “Kumb kandidaat saab töö?”.

Kui arvate, et tööle võetakse see, kes näitas üles rohkem loovust, siis eksite. Enamikel juhtudel eelistatakse seda kandidaati, kes loovusega silma ei paistnud. Selline tulemus võib üllatada (või mitte, kui oled midagi sarnast ise kogenud), kuid paneb siiski küsima, et mis võiks olla põhjus, et enamasti langeb valik vähem loovust näidanud konformse juhikandidaadi kasuks?

Valik peaks ju olema täpselt vastupidine – on leitud, et loovamad juhid on paremini võimelised organisatsioonis esile kutsuma positiivseid muutusi. Kuid mitmed uuringud on näidanud ka seda, et kui ollakse otsustamas kellegi sobivuse üle juhirolli, käivitub ajus täiesti alateadlikult protsess, mis suunab valiku vähemloova juhi kasuks. Lihtsamalt öeldes on asi selles, et meie teadvustamata käsitlus loovast inimesest on täielik vastand sellele, kuidas meie taju tunnetab hea juhtimisvõimekusega efektiivset juhti.

Juhti nähakse alateadlikult korra loojana, mitte loomingulise katsetajana.

Kui räägime loovusest, siis kaldub mõte pigem kunsti, muusika või kirjanduse peale. Loovusega käib paratamatult kaasas katsetamisvajadus, mittekonformsed mõtted, ootamatud lähenemised ja segadus. Ühesõnaga, aju saadab signaali, et selline inimene juhipositsioonil on ettevõttele riskantne valik. Juhilt oodatakse korra loomist ja pidevat õnnestumist, mitte segaduse tekitamist, mis uute ideede testimisega kaasas käib. Pealegi kipub loovus olema ebaefektiivne, rutiin aga turvaline ja efektiivne. Pole siis ime, et me kaldume nägema loovusega õnnistatud inimesi liidri rolli jaoks vähem sobivana.

Kas see kõik tähendab, et andekatel ja loomingulistel inimestel on tee juhirolli püsti? Mitte tingimata. Kui oled loominguline natuur ja näed ennast juhirollis, siis on sul endiselt võimalus exceli-tabeli meeste kõrval välja paista. Nimelt on leitud, et omades piisavalt karismaatilisust, tajutakse inimese juhivõimeid automaatselt kõrgemana (meenutame kasvõi ühte meie hulgast tänaseks lahkunud meest, kelle kaubamärgiks oli must pullover).

Nagu selliste asjade puhul ikka, ei saa siingi teha 100 %-lisi üldistusi. Leidub häid ja mittekarismaatilisi juhte, kes ikka ja jälle tulevad välja uute originaalsete mõtetega ning loovaid juhte, keda juhtimine kas eriti ei huvita või kes kannatavad nartsissismi all. Kuid juhtivale kohale kandideerides tasub läbi mõelda, kui palju oma loomingulistest huvidest CV-sse kirja panna või kui palju ebatraditsioonilisi ideid intervjuul välja käia tasub. Võib juhtuda, et potentsiaalset plussi tajutakse hoopiski nõrkusena. Ja ehk seletab see ka seda, miks näeme me juhtivatel positsioonidel rohkesti selliseid… veidi hallivõitu tüüpe.

Kolumn ilmus ajakirjas Director 2016. aasta mais

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.