Loovusest ehk kastist välja tulek polegi nii kerge

nine-dotsKuigi tänaseks on loovuse vajalikkus ettevõtete arendamisel üsna universaalselt aktsepteeritud ja sellest on saanud täieõiguslik teadusharu, on loovusest rääkimine ja selle uurimine siiski võrdlemisi uus asi. 1970-ndate esimeses pooles oli Ameerika psühholoog Joy Paul Guilford üks esimesi, kes hakkas loovust akadeemilisel tasemel uurima. Tema vist kõige kuulsamas uuringus paluti inimestel ühendada ruudukujuliselt paigutatud 9 punkti nelja joonega, tõstmata pliiatsit paberilt. Täna teavad paljud selle mõistatuse lahendust, kuid sel ajal polnud enamik inimesi sellest midagi kuulnud, hoolimata sellest, et see mõistatus ise on juba sajandivanune.

Kes iganes on proovinud neid 9 punkti 4 joonega ühendada, teab, et tavaliselt alustame me erinevate ühendamisvõimaluste katsetamist ruudu sees. Mõistatuse lahendus nõuab siiski, et me peame jooni tõmmates väljuma ruudu piiridest. Kuid isegi kui mõistatuse lahendamise instruktsioon ei sea mingeid piiranguid joonistamiseks väljaspool kasti, on suhteliselt vähesed inimesed valmis seda tegema. Guilfordi uuringutes murdis vaid 20% katsetes osalenutest välja ruudu kujutletavatest piiridest.

9-dots-puzzleSümmeetria, lahenduse näiline lihtsus ja fakt, et 80% inimestest mõistatusele lahendust ei näinud, viis Guilfordi ja tema raamatute lugejaid järeldusele, et loovateks lahendusteks on vaja mõelda “kastist väljas”. Sellest ideest ajendatuna tekkis üleöö terve plejaad loova mõtlemise gurusid, kes kõik õpetasid, kuidas “raamist väljas” mõtlemine käib. Üha uued ja uued juhtimiskonsultandid võtsid Guilfordi mõistatuse kasutusele oma müügikõnedes. Juhid, kes pärast lahenduse teadasaamist möönsid, et nii lihtsa lahenduse peale oleks nad pidanud isegi tulema, olid võlutud. Arvates, et nad polegi nii nutikad, lasid nad endale maha müüa kõikvõimalikke koolitusi, mille eesmärk oli kasvatada organisatsiooni “loovust”.

Pikka aega ei tulnud kellelgi pähe isegi kontrollida, kas ideed kastist väljas mõtlemise kohta üldse paika peavad.

“Kastist väljas” mõtlemisest sai peagi loovuse sünonüüm ja seda väljendit võib lisaks juhtimisele kohata turunduses, psühholoogias ja mujalgi. Soovitus mõelda “kastist väljas” on pealtnäha nii veenev ja ligitõmbav, et seda kasutatakse igasuguste loovate lahenduste kontekstis pidevalt ja konsultantidest ülikooli professoriteni välja. Üllatav on aga see, et pikka aega ei vaevunud keegi kontrollima, kui paikapidav see populaarne kontseptioon tegelikult on. Ühel hetkel võtsid kaks erinevat uurimisgruppi (Burnham-Davis ja Alba-Weisberg) Guilfordi eksperimendi kontrollimise siiski ette.

Uurijad jagasid katses osalejad kaheks. Ühele grupile anti samad juhised, mida tegi Guilford (s.t. igaüks pidi lahenduseni iseseisvalt jõudma). Teisele grupile öeldi, et lahendus nõuab joone vedamist väljapoole ristküliku kujutletavaid piire. Teisisõnu – sellel grupile öeldi mõistatuse lahendus juba ette ära. Ja mis te arvate, kui paljud selle mõistatuse nüüd ära lahendasid? Võiks arvata, et lahendajate protsent tõusis 60-90 kanti. Tegelikkuses jäi see endiselt 25% juurde. Vahe Guildfordi uuringuga on siin marginaalne ehk sisuliselt statistilise vea piires. Nagu selgus, ei aita isegi instruktsioonid, kuidas “kastist väljas” mõelda tuleb, inimestel loovate lahendustega välja tulla.

Loovuse avaldumiseks on vaja õiget keskkonda, mitte koolitusi.

Mainitud eksperimendid tõestasid, et inimeste ja organisatsioonide loovuse kasvatamisest on tunduvalt kergem rääkida, kui seda reaalses elus ellu viia. Loovuskoolitused, nii ahvatlevad, kui nad ka ei tundu, ja nii vajalikud, kui nad ka pole, aitavad harva, kui üldse, inimeste loovust kasvatada. Kes selles kahtleb, võib seda kontrollida iseenda kogemuse põhjal – piisab vaid ausast vastusest küsimusele, kas olite loovuskoolitusele järgnenud päeval kuidagi rohkem loovamad? Ja ometi, just inimeste loovus ja selle rakendamine on ettevõtete edenemiseks aina olulisem. Siinkohal peab vist nõustuma nende loovuse-uurijate seisukohaga, kes väidavad, et loovuse puhul mängib lisaks isiklikele omadustele väga olulist rolli õige keskkond, kus inimeste loovus avalduda saab. Jääb üle vaid küsida, kas teie organisatsioonis on selline keskkond olemas?

Kolumn ilmus ajakirja Director 2015. aasta jaanuarinumbris.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.