Lugude rääkimine kahel erineval moel

Osalesin seekord esimest korda TEDxTallinn konverentsil. Otsus minna ei sündinudki nii kergelt, sest küsisin endalt, MIKS ma sinna lähen? Ma ei arvanud (ega arva ka nüüd), et TED toimiks minu jaoks targemaks saamise kohana. Seetõttu mõtlesin enda jaoks välja hoopis teistsuguse eesmärgi – sõnumite asemel läksin kuulama hoopis seda, KUIDAS kõnelejad oma sõnumit edastavad. Tagantjärgi vaadates tuleb öelda, et paljuski tänu taolisele eesmärgipüstitusele muutus TEDxTallinn minu jaoks päris huvitavaks. Mida kogesin?

Kahte sorti lood

Laias laastus jagunesid rääkijad kahte gruppi: ühed rääkisid mingist probleemist, millele lahenduse otsimisega nad on seotud, teised jällegi millestki isiklikust, mida olid ise vahetult läbi elanud või elamas. Vastavalt sellele olid lood ka üles ehitatud ja visuaalselt näeks see välja umbes nii:

Tuleb öelda, et pea kõik esinejad olid head rääkijad, sõltumata sellest, kuidas lugu oli üles ehitatud. Seega olid teoreetiliselt mõlemal tinglikul seltskonnal üsna sarnased võimalused kuulajaid mõjutada. Ometi see polnud nii. Ühed lood mõjusid oluliselt rohkem kui teised. Kummad siis ja miks?

Võimalus samastuda tuleb kasuks

Inimestena on meil arusaadavalt lihtne samastuda teise inimese inimlike emotsioonidega. Aga nüüd proovige leida, mida on sul ühist näiteks terawatt-tundidega! Suures plaanis on energiaprobleemid ja terewatt-tunnid ilmselt sada suurusjärku olulisemad probleemid, kui ühe inimese kogemus venekeelses koolis inglise keele õpetajana, aga mõjuvuselt polnud ei Dieter Meissneril ega Nic Marksil Mona Mägi väga isiklikule jutule mitte midagi vastu panna.

Jätame meelde: oluline pole mitte probleemi suurus või tehtud tegevuse mõju, vaid läbielatud isikliku kogemuse vahetu esitamine.

Faktid on vaieldavad

Võimalus kõnelejaga samastuda pole mitte ainus asi, mis aitab sõnumeid kohale viia. Oluline on ka saadetavate sõnumite usutavus auditooriumile. Just siin kipubki tekkima veelahe probleemi- ja kogemuspõhiste sõnumite vahel.

Inimene, kes räägib siiralt iseenda vahetust emotsioonist ja kogemusest, mõjub autentsena ja autentnesena tunnetatav sõnum on see, mis puudutab. Probleemipõhiste rääkijate puhul võib kuulajal tekkida küsitavusi. Tõrked ei teki mitte niivõrd sellest, et räägitakse probleemist, vaid sellest, et iseenda asemel hakatakse esindama probleemi. Kohe, kui räägitav pole enam sinu pärisosa, suureneb libastumisoht eksponentsiaalselt.

Kas Hiina ajalugu ikka on olnud nii unitaarne, kui väideti? Oleks nagu natuke teistsuguseid lähenemisi lugenud. Kas Costa Ricas on tõesti mõnusad rannad (mõeldi beach, mitte coast) mõlemal kaldal? Isiklik kogemus räägiks küll muust… Kas Eesti puhul ökoloogilise jalajälje arvestamine per person viib meid tõesti lähemale üleilmse kliimasoojenemise juurpõhjuse mõistmiseni või on see järjekordne statistiline nonsenss?

Tegelikult polegi ju väga vahet, kus on täpne tõde. Oluline on siin see, et hakates lagedale tooma fakte, muutub esinemine kohe haavatavaks, sest paljud faktid võivad oma objektiivsusetaotluses mõjuda vägagi subjektiivselt. Haavatavus tähendabki siin eelkõige seda, et kannatada võib kogu esituse usutavus. Usutavuse juurest jõuame kolmanda nüansini.

Lood aitavad ajus uusi seoseid tekitada

Aju-uurijad on kindlaks teinud, et lugude rääkimine on üks võimsaimaid vahendeid, kuidas on võimalik muuta inimese arvamust ja mõtlemist. Lugude abil saab olemasolevate seoste asemel tekitada ajus uued ja tugevamad seosed. Seetõttu ongi oluline, et räägitav lugu mõjuks usutavana ja et see puudutaks kuulajat piisavalt isiklikult.

TEDx-i õppetunnid

1. Oluline pole mitte probleemi suurus või tehtud tegevuse mõju, vaid läbielatud isikliku kogemuse vahetu esitamine.
2. Esindades probleemi, mitte iseenaast, riskid usutavusega.
3. Usutavuse vähenemine vähendab mõjutamispotentsiaali.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.