Majandusest ja turgudest Karl Polanyi abiga

Ajakirja Fast Company kaasasutaja Alan M. Webber annab oma blogis mõtlemapaneva ülevaate üle-eelmisel sajandil Austrias sündinud väljapaistva majandusajaloolase Karl Polany raamatust The Great Transformation (1944). Huvitudes sellest, kuidas toimib majandus ühiskonna ja kultuuri osana, oli Polany ühtlasi tuntud traditsioonilise majandusmõtlemise oponendina.

Polany viitab, et tööstusrevolutsioon juhatas sisse suured muutused nii ühiskonnas kui majanduses. Koos tööstusrevolutsiooniga muutusid maa ja loodus omandiks, mis tähendas, et turgude arenedes omandasid asjad lisaks oma “tavalisele” väärtusele ka välisteguritest tuleneva väärtuse. Ka suhtumine inimestesse tegi läbi muutuse, inimesed koos oma kõigi inimlike omadustega taandusid tööjõuks, samaväärseks ressursiks nagu näiteks tooraine.

Polany väidab, et tööstusrevolutsiooniga kaasnenud põhiline muutus seisnes selles, et majandus ei teeninud enam ühiskonda, vaid ühiskond hakkas teenima majandust. Puhtmajanduslikud kalkulatsioonid muutusid kõige väljendamise viisiks, majanduslikust kasust sai kõikide tegevuste põhieesmärk.

Muutunud olukord tõi kaasa ka uued majanduse toimimist seletavad teooriad. Üheks kõige hukatuslikumaks oli idee isereguleeruvatest turgudest, mis tähendas, et turud ei vaja mitte mingit välist sekkumist, nad tasakaalustavad end ise ning leiavad ise uue tasakaalupunkti.

“See pole nii!” väitis Polanyi.

Polanyi arvates ootab isereguleerivaid turge ees vältimatu läbikukkumine. Isereguleerivad turud on tema meelest täielik väljamõeldis, müüt. Turgude läbikukkumine toob endaga kaasa nii palju segadust ja sotsiaalseid tagajärgi, see tähendab alati täiesti vastupidist sellele, mida turud on lubanud: turud vajavad valitsuste sekkumist, et leevendada turgude läbikukkumisest tingitud sotsiaalseid tagajärgi. Sellega toob müüt isereguleeruvatest turgudest kaasa täpselt selle, mida need samad turud väidavad olevat täiesti ebavajaliku – need on valitsuste programmid ja poliitikad, et kaitsta ühiskonda (eriti selle vaesemat osa) majanduskahjude laastavate tagajärgede eest.

Edasi jätkab Webber nobelistist majandusteadlase Michael Spence’i mõtetega, aga neid võib iga üks juba ise edasi lugeda.

Paljusid Polanyi argumente on korduvalt ja vägagi jõuliselt rünnatud, aga näib, et tal oli vägagi õigus üsna mitmes asjas:

  • Me oleme viimaste aastate jooksul näinud ja näeme kindlasti tulevikus valitsuste sekkumisi nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Ehk turud on kaugel sellisest isereguleerumisest, mida me loeme makroökonoomika õpikust.
  • Majandusarengu seadmine ülimaks eesmärgiks on Eestis liigagi tuttav teema.
  • Sõna “inimressurss” laialdane kasutamine väljendab ilmekalt, missugusena me näeme inimese kohta majanduslikes suhetes.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.