Meie eesmärk: toota suurepäraseid lambaid

Harva on juhtimisest ja selle olemusest nii hästi kirjutatud, kui seda teeb Yale’i professor William Deresiewicz oma loengus, mille ta pidas West Pointis. Loeng kannab esimesel hetkel vastuolulist pealkirja Solitude and Leadership (Üksindus ja eestvedamine), aga lugedes avaneb nende kahe asja vahel selge ja sügav seos.

Deresiewicz mõtiskleb selle üle, mida tähendab Ameerikas üldtunnustatud rada ühiskonna eliiti jõudmiseks läbi eliitülikoolide ja rabelemise mainekate firmade karjääriredelil ülespoole. Kes on see “eliit”, kes aina intensiivsemas maailmas edasi jõuab? Deresiewicz tõdeb, et väga sageli näeme me enda ümber hästidrillitud saavutajaid, keda on treenitud kõikvõimalike testidega hakkama saama nagu tsirkusekarusid. Kuni me hindame peamiselt konformsust ehk vastavust teatavatele standarditele, siis hindame me sageli kõige kõrgemalt kuskilt kellegi teise poolt määratud kindlal viisil hästi hakkama saajaid. Teisisõnu, kõige parimed on need, kes käivad täpselt ettemääratud rada pidi täpselt ettemääratud viisil – ehk kes on kõige suurepärasemad lambad.

So what I saw around me were great kids who had been trained to be world-class hoop jumpers. Any goal you set them, they could achieve. Any test you gave them, they could pass with flying colors. They were, as one of them put it herself, “excellent sheep.”

Ei saa öelda, et lambaks treenitutel poleks perspektiivi. Vastupidi – vastavus ja treenitud keskpärasus võivad olla lausa karjääri eelduseks.

People who can climb the greasy pole of whatever hierarchy they decide to attach themselves to. And this approach would indeed take them far in life.

Nüüd jõuab Deresiewicz tõdemuseni, et selline süsteem, mis eeldab konformsust, ongi määratud tootma keskpärasust. Kuni edasijõudmiseks on vaja manööverdamisoskust, olla meelepärane ja kuulekas endast kõrgemal positsioonil olevatele inimestele, mitte üritada asju muuta ja mitte esitada liigseid küsimusi, jõuavadki juhipositsioonile eelkõige just need, kes on kõige keskpärasemad.

That’s really the great mystery about bureaucracies. Why is it so often that the best people are stuck in the middle and the people who are running things—the leaders—are the mediocrities? Because excellence isn’t usually what gets you up the greasy pole. What gets you up is a talent for maneuvering. Kissing up to the people above you, kicking down to the people below you. Pleasing your teachers, pleasing your superiors, picking a powerful mentor and riding his coattails until it’s time to stab him in the back. Jumping through hoops. Getting along by going along. Being whatever other people want you to be, so that it finally comes to seem that, like the manager of the Central Station, you have nothing inside you at all. Not taking stupid risks like trying to change how things are done or question why they’re done. Just keeping the routine going.

Deresiewicz tõdeb, et kas tahtlikult või tahtmatult hinnatakse paljudes organisatsioonides üle kõige konformsust. Konformsus tähendab eesti keeles ühesugusust, vastavust, kooskõla, sarnasust, kuulekust. Ära eristu, käitu alati reeglipäraselt, tee, nagu nõutud! Deresiewiczi arvates tähendab selline suhtumine üleüldist juhtimiskriisi:

We have a crisis of leadership in this country, in every institution.

Traditsiooniline juhtimiskoolitus toodab juhte, kes oskavad küll hoida asju käigus ja teavad, mida tuleb teha, kuid kes ei ole millegipärast võimelised esitama küsimusi, miks midagi tehakse või kas ühel või teisel asjal üldse mõtet on. Sellised juhid kipuvad tihti olema väga hästi turvatud juhtimisalase tühiterminoloogiaga, mis peab võimaldama luua mulje suurepärasest juhtimisalasest kompetentsusest.

…for too long we have been training leaders who only know how to keep the routine going. Who can answer questions, but don’t know how to ask them. Who can fulfill goals, but don’t know how to set them. Who think about how to get things done, but not whether they’re worth doing in the first place.

Lõpuks jõuab Deresiewicz ka loengu pealkirjaks oleva seose juurde. Selleks, et saavutada võime kedagi juhtida, on kõigepealt vaja juurelda paljude põhimõtteliste eluliste küsimuste üle. See aga nõuab omaette olemise aega. Võibolla on Deresiewicz siin natuke liiga must-valge, võttes sotsiaalmeediat ja meediat laiemalt ainult ettekäändena keeruliste probleemide üle mitte mõelda, aga võibolla ka mitte. On ju sellel teemal ilmunud mitmeid raamatuidki, näiteks The Shallows: What the Internet Is Doing to Our Brains.

It seems to me that Facebook and Twitter and YouTube—and just so you don’t think this is a generational thing, TV and radio and magazines and even newspapers, too—are all ultimately just an elaborate excuse to run away from yourself. To avoid the difficult and troubling questions that being human throws in your way.

Juhtimine tähendab rohkem, kui karja ees jooksmine.

Leadership means finding a new direction, not simply putting yourself at the front of the herd that’s heading toward the cliff.

Solitude and Leadership väärib kindlasti lugemist täies pikkuses, nagu ka Deresiewiczi teine artikkel The American Scholar’is “The Disadvantages of an Elite Education”.