Meil on koolituseelarves natuke raha üle

Osakonnajuhataja kabinett. Osakonnajuhataja ja sekretär.
J: “Aasta hakkab varsti lõppema ja vaatan, et meil on koolituse eelarves natuke raha üle.”
S: “Nii?”
J: “Ole hea ja orgunni mingi koolitus. Võiks midagi asjalikku olla.”
S: “Hästi. Aga mis teemal?”
J: “Ah, mine küsi Malle käest, tema teab neid koolituse asju kõige paremini. Küll ta midagi välja pakub. Seda sushitegemist ärge enam võtke, parem midagi strateegilist. Või loovusest, seda läheb ikka vaja. Ja vaata, et õhtul saun ka oleks.”

See on väljamõeldud lugu. Aga ma kahtlustan, et paljud koolitused umbes sedaviisi sünnivadki. Eelarvesse on raha planeeritud ja rumal oleks see kasutamata jätta. Eriti siis, kui juhtud töötama eelarvelises asutuses. Sest muidu võidakse järgmise aasta rahasid koomale tõmmata. Kellele seda jama veel vaja on. Ja pealegi – koolitus, nagu me teame, on hea ja kasulik. Avardab silmaringi ja kui veab, saab õhtul sauna ka. Väga sageli võetaksegi koolitust kui mõnusat ettekäänet ühisürituse korraldamiseks.

Ei, see pole võitlus koolitustega ühisürituste vastu. Pigem vastupidi, sest enamasti ongi inimestele tunduvalt rohkem vaja omavahelist rääkimist ja tööasjade arutamist, kui ühte või teist koolitust. Lihtsalt selleks, et taoliste üritustega kaasnevad rahalised kulud oleks paberimajanduse seisukohalt õigustatud, poogitakse sinna tihti juurde veel midagi, mis laseks üritust näidata otstarbeka, sihipärase ja asjakohasena. Nii sünnivad strateegiapäevad, järgmise poolaasta või aasta tegevuskavade arutelud ja muud analoogsed üritused… sel ajal, kui inimestel oleks kellegi kuulamise asemel vaja lihtsalt omavahel vabas õhkkonnas rääkida.

Loomulikult pole kombinatsioon väljasõit+etteplaneeritud osa, olgu siis koolituse, arutelu või mõnes muus vormis, üheselt halb. Kuid liiga tihti kipub sellest kujunema olukord, kus stoiliselt oodatakse ametliku osa lõppu, et saaks lõpuks ometi “asja kallale” minna. Loomulikult ei öelda seda välja, eriti veel värskete töötajate poolt, kuid paljudele risti-põiki läbikoolitatud “veteranidele” pole seda ilmselt pikalt vaja seletada.

Ma pole kindel, kas planeerimise ja päevakavata variant oleks igale organisatsioonile parem, kui vähem või rohkem ette valmistatud programmiga üritus. Kuid nagu konverentsidel on kõige asjalikum osa tihtipeale vaheajal, võiks ka kõikvõimalikel meeskonnaüritustel lasta mõnel asjal isevoolu teed minna. Ühisürituste mitteametlik osa lähendab meid ja omavaheline keemia (või siis selle puudumine) saab palju selgemaks, kui oodates, kunas koolitaja kõik oma 74 slaidi lõpuks ära saab näidatud.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2014. a. veebruarinumbris

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.