Michael Porter, strateegia ja vihmatants

Ilmselt on igaüks, kes vähegi juhtimisalast koolitust saanud, Michael Porteri nime vähemalt kuulnud. Eriti keeruline on temast mööda minna strateegilise juhtimise ja riikide konkurentsivõime valdkonnas – tegemist on nendel teemadel ühe enimtsiteeritud inimesega. Tema 1979. aastal Harvard Business Reviews avaldatud artiklit “How Competitive Forces Shape Strategy” loeti strateegilise juhtimise vallas revolutsiooniliseks. Porteri viie konkurentsijõu kokkuvõtte leiab alloleval illustratsioonil:

Allikas: HBR

Huvitav on ehk teada, et Porteri viie konkurentsijõu mudel sai loodud vastukaaluks tol ajal väga populaarsele SWOT-analüüsile, mida Porter pidas liiga kitsaks ja ebatäpseks. Porteri teine leivanumber on “püsiva konkurentsieelise loomine”.

Kui püsiv on püsiv konkurentsieelis?

Võiks eeldada, et kui keegi üldse strateegiast, konkurentsist ja konkurentsieelistest midagi teab, siis on see just Michael Porter. Siiski-siiski. 2012. a. novembris sai avalikuks, et Michael Porteri poolt 1983. aastal asutatud strateegiakonsultatsioone pakkuv firma Monitor Group on palunud pankrotikaitset ja võetakse üle Deloitte Consultingu poolt. Muide, Monitor pakkus konsultatsioone ka Liibüa Gaddafi režiimile ning sellest tekkis neile mõistetavatel põhjustel päris korralik kuvandiprobleem.

Püsiv konkurentsieelis on illusioon.

Aga Liibüast ja Gaddafist veelgi suuremaks probleemiks osutus Porterile hoopis see pisiasi, et kui välja arvata valitsuse poolt reguleeritud valdkonnad, siis püsivat konkurentsieelist pole lihtsalt olemas. Porteri teooria taga puuduvad nii loogika kui seda toetavad faktid. Matthew Stewart, raamatu The Management Myth autor, on selle kohta öelnud:

Strateegiagurude teooriad on 100% täpsed – seda küll ajas tagasi vaadates. Kui aga hakata nende teooriaid rakendama tuleviku kujundamiseks, on tulemus kohutav. Kuigi Porter nutikalt väldib tulevikku vaatamist, ei ole neile, kes tema teooriat rakendada proovivad, võimaldatud samasugust luksust. Asi ei olegi selles, et strateegidele saaks ette heita ettenägemisvõime puudumist, vaid pigem selles, et nende teooriad ei ole tegelikult mingid teooriad – need on lihtsalt lood, mille ainus reaalne kasu seisneb minevikus toimunu mõtestamises, mitte tuleviku ennustamises.

Mis on strateegia eesmärk?

Steve Denning, kes avaldas Forbse’is huvitava artikli What Killed Michael Porter’s Monitor Group?, viitab Porteri fundamentaalsele möödapanekule strateegia eesmärgist laiemalt. Kui Porteri arvates on strateegia (või laiemalt ettevõtete) eesmärgiks konkurentsivõitluses võita, siis Denningi arvates peaks ettevõtte eesmärgiks olema klientidele ja ühiskonnale laiemalt väärtuse pakkumine. Sellest tulenevalt pole ka Monitori pankroti taga mitte “vale strateegia”, vaid pigem firma võimetus pakkuda klientidele kasutoovat väärtust. Mingil hetkel said Monitori kliendid sellest aru ning lõpetasid konsultatsiooniteenuste ostmise.

Tippjuht kui vihmamees

Porteri teooriad strateegiast on tippjuhtidele on nagu rituaalne vihmatants, mis ei mõjuta kuidagi tantsu järel saabuvat ilma, kuid kõikidele asjaosalistele tundub, et ikkagi mõjutab.

Denning heidab Porterile ette ka tippjuhtide rolli ületähtsustamist. Kui strateegia loomine muutus omaette oluliseks rituaaliks, sai sellest strateegiaprofessorite jaoks vähestele väljavalitutele mõeldud püha graal. Selle tulemusena toimus juhtide jagamine kahte erinevasse klassi – strateegiat kujundavad tippjuhid ning selle kuulekateks elluviijateks tasandatud keskjuhid (ja selline jaotus on oma juured ajanud väga sügavale klassikalisse juhtimismõtlemisse). Eelmise sajandi teise poole suhteliselt stabiilses ärikeskkonnas oli sellisel jaotusel isegi oma loogika, kuid internetiajastu turbulentsemas olustikus on selline kunstlik seisuslik segmenteerimine selgelt kurjast. Õigemini, võrgustunud ja kõikide panustamisele rajatud suhtevõrgustikes mõjub see lihtsalt arusaamatu reliktina.

Denning lõpetab tõdemusega, et Porteri teooriad strateegiast on tippjuhtidele üsna sama, mis muistsed religioonid hõimupealikele. Mõlemal juhul on tseremooniad pühendatud sellele, et kinnitada juhtide õigust juhtida. Need on nagu rituaalne vihmatants, mis ei mõjuta kuidagi tantsu järel saabuvat ilma, kuid kõikidele asjaosalistele tundub, et ikkagi mõjutab.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.