Miks jamade arv aina kasvab?

Kogu evolutsiooniprotsess on olnud pidev areng lihtsamalt keerukamale – alates ainuraksest kuni tänapäeva inimühiskondadeni välja. Seda protsessi võib vaadelda ka kui pidevat komplekssuse kasvatamist. Kuni teatava hetkeni suurendab iga kõrgem lisandunud arengutase konkurentsivõimet ehk erinevaid võimalusi ellujäämiseks.

Mingil hetkel ületab aga süsteemi komplekssusastmest tulenev marginaalkulu selle marginaaltulu – iga järgmine lisandunud ühik keerukust mitte enam ei suurenda süsteemi efektiivsust, vaid vastupidi – lisanduva komplekssusega kaasnev kulu ületab selle tulupoole. FT 06.05.2010 lugejakirjade rubriigis jäi silma samateemaline meeldetuletus – küll Mehhiko lahe naftareostuse võtmes, aga sobib üldistama organisatsiooniteooriat laiemalt.

Kaasaegne ühiskond on suuresti sõltuv erinevatest tehnoloogiatest ja see omakorda teeb meid haavatavaks jamadest, mida Yale’i Ülikooli organisatsiooniteoreetik ja sotsioloog Charles Perrow nimetab “normaalseteks õnnetusjuhtumiteks”. Need juhtuvad siis, kui piisava komplekssusastemga süsteemid võimaldavad erinevate tõrgete koosmõjul üle mängida “parimad turvameetmed” ja viia kokkuvõttes ootamatult suurte tagajärgedega intsidentide kaskaadini. Meie tänapäevase heaolu sõltuvus erinevatest tehnoloogiatest aina kasvatab selliseid riske ja paljusid selliseid rike me lihtsalt ette ei suuda näha. Tere tulemast määramatuse ajastusse! Suured jamad on alles ees!

Samal teemal: Inimkonna areng on jõudnud murdepunktini.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.