Null veaga juhtimine

punishing employees Seekord vaataks paari sellist juhtimisalast ideed, millega tahaks kohe väga fundamentaalselt eriarvamusele jääda. Pärit on need juhtimisajakirja Director blogis ilmunud tekstist Virve Roosimägi: juhtimises peame 2005. aasta tasemelt minema pääsema. Kõigest neljalõigulise juttu sisse oli kokku surutud ootamatult palju erinevaid mõtteid, aga põhisõnumiks tundus olevat see, et vaja on süsteemsemat tegutsemist ja paremat planeerimist.

Virve Roosimäe lõpetab arutelu järgmiselt:

Mulle meeldis ühe Norra tippjuhi ütlus, et tema eesmärk on juhtida ettevõtet, kus tulemuseks on null viga. Mis tähendab seda, et plaanimine peab hõlmama pikemat perioodi ja olema suunatud tulevikku. Kui me teame, mida me tahame, saame vältida ka ebaõnnestumisi.

Niisiis – vähemalt ühe juhi arvates on olemas sellised ettevõtted, kus ei tehta mitte mingisuguseid vigu. Retsept ebaõnnestumiste vältimiseks on tunduvalt lihtsam, kui võiks eeldada – selleks pole vaja mitte midagi muud, kui vaid teada, mida tahad. Mis on loomulikult absoluutne, totaalne, täielik jama ja ei midagi muud. Või mida hakata peale manitsusega, et planeerimine peaks olema suunatud tulevikku – kas planeerimine võib olla ka minevikku suunatud tegevus?

Kui vigade tegemisest rääkida, siis kindlasti ei kuulu vigu mittetegevate ettevõtete kategooriasse ei näiteks Apple (päris mitmed ebaõnnestunud tooted), Nokia ega ka ükski muu vähegi suurem ja tuntum firma. On äärmiselt väheusutav, et selline ettevõte võiks üldse eksisteerida. Aga mõtteharjutusena oleks päris hea ette kujutada, missugune see null veaga ettevõte võiks välja näha.

  • Null veaga toimise saavutamise üheks peamiseks eelduseks on inimfaktori osa viimine miinimumi (inimene on ju ekslik!). Ilmselt ei saa selline ettevõte toimida teeninduses või teadmustöö valdkonnas, kus inimliku vea tekkimise võimalus on küllaltki tõenäoline. Pigem on tegemist robot-tootmisega, kus toodanguks midagi lihtsat – võtame näiteks mutrid. Aga kuna eesmärgiks on vigade vältimine, siis saab toota ainult ühte sorti mutreid, sest sortimendi suurendamine lisaks kohe vigade tekkimise võimalust.
  • Null veaga ettevõtet sobib juhtima ainult selle omanik. Palgatud juhi puhul on alati võimalus, et juht teeb omaniku meelest mõne vea. See ei lähe meie vigadevaba ideaaliga kokku.
  • Null veaga ettevõttes ei katsetata kunagi midagi uut – sest see toob automaatselt kaasa võimaluse, et midagi võib untsu minna. Järelikult, treime ühte sorti mutreid täpselt samal viisil nagu seni.
  • Kuna vead on õppimise seisukohalt sama tähtsad kui sõnnik põllurammuna, siis on null veaga ettevõttes õppimise ja arenemisega lood kehvad.
  • Null veaga ettevõttes peavad inimesed töötama sama mehhaaniliselt nagu robotid. Arvata võib, et inimliku vea vältimise illusiooni tekitamiseks on null veaga ettevõte ennast sertifitseerinud vastavaks kõikidele ISO standarditele vahemikus 1 – 100000000000000000.
  • Null veaga ettevõttes puudub fun – sest fun sisaldab liiga palju ettearvamatuse komponenti. Parajalt irooniline nüanss on siin see, et funi-vaba ettevõtet propageeritakse blogis, mille juhtlause on “Et su töö oleks fun” 😉
  • Null veaga ettevõttes ei tohi mitte kunagi mitte keegi haigestuda – see oleks automaatselt viga.
  • Null veaga ettevõttega saab suhelda ainult selline ettevõte, mis on täpselt samasugune, ehk “veatu”. Kuna teadaolevalt selliseid ettevõtteid pole, eelistab null veaga ettevõte omaette nokitseda.

Kindlasti võiks nüansse veelgi lisada, aga vaevalt sel tähtsust on. Kokkuvõttes pole null veaga ettevõte mitte midagi muud, kui üks kohutavalt suur viga. Jääb mõistetamatuks, miks peaks selline ettevõte kellegile ideaaliks olema. Kas leidub kedagi, kes sooviks sellises ettevõttes töötada? Kui suured võiks olla šansid, et selline ettevõte oleks püsivalt konkurentsivõimeline? Nagu näitas Eesti juhtimisvaldkonna uuring 2011, on tulevikku vaatamine ja planeerimine tõepoolest paljude Eesti ettevõtete nõrgaks kohaks. Aga jääks siiski väga erinevale seisukohale selle parandamiseks toodud soovituste osas.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Kaarel

    On kaks erinevat kultuuri – asiaadid panevad eesmärgiks kättesaamatu eesmärgi, püha püüdluse. 0-defekti on selles mõttes täiesti ok eesmärk.

    Lääne maailma inimestele õpetatakse, et eesmärk peab olema SMART. Kui siis TQM ja Lean rinnaga peale murdsid, siis võttis Lääne maailm selle 1:1 üle ja pani selle lihtsalt oma konteksti. Nüüd sai 0-defekti mitte ideeks ja püüdluseks vaid ajaliselt ja ressurssidega määratletud eesmärgiks.

    Vähemalt üks versioon, miks selline 0-vea eesmärk inimesi piinab.