Olulist vahet pole

Juhtimisguru Tom Peters viskas hiljuti sotsiaalmeediaplatvormis Twitter õhku küsimuse, miks koosneb sisuliselt kogu juhtimiskirjandus kas suurkorporatsioonide põhjal kirjutatud raamatutest või siis eneseabiõpikutest? Kus on raamatud 2–50 töötajaga ettevõtetele, see tähendab organisatsioonidele, kus töötab meist enamik?

Tõepoolest, kiirpilk raamatupoe riiulitele näib Petersi tähelepanekut toetavat – peamiselt Ameerika suurfirmade näidetele toetuvate äriraamatute kõrval leiame aina rohkem esoteerikat. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid näevad oma sihtgrupina pigem praktiliste käsiraamatute autorid. Selline olukord pole siiski päris juhuslik ning pigem võiks me imestada hoopis siis, kui raamatupoe juhtimisraamatute sektsioonis domineeriks väikefirmade juhtimisele pühendatud raamatud.

Esiteks, suurkorporatsioonide juhtimine on juba oma olemuselt palju keerukam ja komplekssem kui väikeettevõtte juhtimine. Kuna suurfirmade probleemidel on võrreldes väikefirmaga rohkem tahke ja tasandeid, siis pole nende juurpõhjuste jälile jõudmine kaugeltki lihtne ülesanne. Seetõttu saab samade probleemide lahendamiseks või edutegurite selgitamiseks välja pakkuda küllalt erinevaid lahendusi – võimalus, mida kindlasti ei jäeta kasutamata. Siinkohal pole oluline, et nii mõnigi inspireeriv praktika võib rakendamisel osutuda ühe probleemi asendamiseks järgmise probleemiga.

Kindlasti mõjutab juhtimisprofessoreid-konsultante ka see, et maailma juhtivad ärikoolid (kes formaalselt peaks olema kõige uuema juhtimismõtte kasvulavad) lähtuvad oma programme üles ehitades eelkõige suurkorporatsioonide vajadustest juhtide järelkasvu väljaõpetamise järele. Lisaks on autoritel kasulik esitada oma ideed ja seletused mõne suurfirma näitel, sest lugejatele tundub see adekvaatsem ja tähtsam kui näiteks jutt kümne töötajaga kasutatud autode muüügisalongi juhtimisest. Kiire ja automaatne mõtlemine teeb siin oma töö – meie alateadvus kaldub suurfirmat käsitlema olulisemana.

Võib arvata, et juhtimisraamatute autorid mõtlevad natuke ka oma tulevase teenistuse peale. Arusaadavalt on suurfirma konsulteerimine mahukam ja rahalises plaanis perspektiivikam kui väikefirma nõustamine. Ja pole kahtlust, et järgmisi uksi avab kergemini mõne suurfirma nimi kui juuksurisalongile koostatud strateegia – ükskõik, kas selleks on tegelikku alust või mitte. Ühtlasi on talentide pärast võitlust pidavatele suurkorporatsioonidele nende näitel kirjutatud juhtimisraamat oluliseks mainekujundusinstrumendiks – kellele ei meeldiks ennast esitleda juhtimismõtte eesrindlasena?

Et juhtimisprobleemid vaatamata igal aastal ilmuvatele tuhandetele ja tuhandetele raamatutele kuidagi väheneda ei taha, pöördutakse lahenduste leidmiseks aina enam eneseabiraamatute poole. Nagu statistika näitab, kasvab selle valdkonna kirjanduse läbimüük eriti majanduskriiside ajal. Eneseabiõpikud kasutavad edukalt ära inimeste tunnetuslikku kallutatust järelduste tegemisel, nende lugemine aitab parandada enesetunnet, rahuldab vajadust eneseanalüüsi järele, süstib lootust ning loob tunde, et ühte või teist nõuannet järgides saavutame me senisest suurema kontrolli oma elu üle.

Mõnest suurkorporatsioonist jutustav raamat on eneseabiõpikutega teatavas mõttes siiski ootamatult sarnane. Otsitakse ju mõlemas vastust küsimusele, kuidas selles kiirelt muutuvas “hullumajas” parimal viisil toime tulla ja edukas olla.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2014. aasta märtsinumbris

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.