Onu Heino

eterniit

Onu Heino ei viska kunagi midagi niisama ära. Keegi ei tea ju ette, millal mõnda asja parasjagu vaja võib minna. Nii leiame me onu Heino eramaja kõrvalt 1980. a. olümpiamängude purjeregati ajast pärit lauavirna (Heino sugulane töötas sel ajal kolhoosi saekraatris) ja mõned samavanad ruberoidirullid, mille Heino vahetas tutvuste kaudu hangitud pruuni õlivärvi vastu. See ajahambast puretud eterniidihunnik muidugi ka. Ega seda eterniiti onu Heinol otseselt vaja läinudki, aga kui võimalus avanes, sai see nii igaks juhuks varuks soetatud. Saab hiljem kasvõi millegi vajaliku vastu vahetada.

Helgi, Heino abikaasa, aeg-ajalt muidugi toriseb, et no mis me seda vana kola enam hoiame, tänapäeval ju hoopis paremad ja moodsamad materjalid igas ehituspoes saadaval. Aga ega Heinot sellise argumendiga ei murra – kõike võib kunagi vaja minna. Lapselapsed hakkavad ju endale varsti maja ehitama.

Vananenud arvuti takistab tööd, kuid vananenud juhtimispraktikatest me loobuda ei soovi.

Onu Heinot võib tema “parim enne” möödas ehitusmaterjalide säilitamise pärast ju tögada, kuid kas pilguheit peeglisse ei paljasta veelgi suuremad onuheinod, kes tegutsevad iga päev, pea igas organisatsioonis? Me püüame ajaga kaasas käia esimesel võimalusel arvuteid või sisseseadet uuendades, kuid otsime samal ajal kangekaelselt lahendusi juhtimispraktikatest, mille sünnile tõuke andnud olusid ei mäleta ka isegi onu Heino mitte.

Võiks isegi öelda, et kui me suudaks käituda sama loogiliselt, kui onu Heino, poleks lahti midagi. Onu Heino tegutses Nõukogude Liidu pideva defitsiidimajanduse tingimustes ruberoidi ja eterniidivirna “igaks juhuks” varudes ju täiesti ratsionaalselt. Sel ajal oleks ebamõistlik olnud käituda teistmoodi. Kuid täna paneks ilmselt kulmu kergitama, kui ehitajad korraldaks tõsimeeli koolitusi kõige uuematest trendidest vana ja aukliku ruberoidi kasutamisel. Samal ajal ei näe me mingit probleemi, otsides järjekindlalt “kaasaegseid” lahendusi ruberoidi-eelsetest arusaamadest.

Ainus asi, mis organisatsioonides on veelgi raskem, kui millegi uuega alustamine, on lõpetada ära millegi vana tegemine.

Sellise käitumise põhjused on jällegi nii inimlikud. Me eelistame alateadlikult läbi kindla reeglistiku ja läbiproovitud tegutsemisviiside tekitada või säilitada näilist turvatunnet vastandina ebamugavustundele, mis tekiks, kui hakata seni niivõrd-kuivõrd toiminud põhimõtteid kahtluse alla seadma. Tuntud organisatsiooniteoreetik Russel Ackoff on nentinud, et ainus asi, mis organisatsioonides on veelgi raskem, kui millegi uuega alustamine, on lõpetada ära millegi vana tegemine. On ju nendesamade ajale jalgu jäänud ideede kasutuselevõtuks kunagi nõnda palju aega ja vaeva investeeritud. Kuid soovides vältida teadmatusega kaasnevat ebamugavustunnet, oleme kaasareisijad lõputus parandamiste ja parendamiste masinavärgis, püüdes teha valet asja aina paremini ja aina kiiremini. Ainus võimalus sellest nõiaringist välja astuda on asendada hirm ebamäärasuse ees uudishimuga uue vastu. Arvan, et sellise lähenemise tulemus võib päris kõvasti üllatada!

Kolumn ilmus ajakirja Director 2014. a. juuninumbris.

Foto: Soov.ee

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.