Post Carbon Institute’is tegutsev, mitmete raamatute autor Richard Heinberg on aktiivne fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamise eest võitleja. Järgnev video valmis tema värskeima raamatu The End of Growth: Adapting to Our New Economic Reality tutvustamiseks.

Richard Heinberg arvab, et meie ees seisvad probleemid on põhimõtteliselt lahendatavad, kuid meeles tuleb pidada klausleid “juhul, kui” ja “aga”.

Perhaps the suggestion that “Our problems are resolvable in principle” needs to be followed by an “if” clause and a “but” clause.

The “if” clause: If we are willing to change our way of life and the fundamental structures of society. Many people assume that solving our problems means being able to continue doing what we are doing now. Yet it is what we are doing now that is creating our problems. Every “solution” mentioned above comes at a cost in terms of fundamental changes in individual and societal behaviors and priorities.

The “but” clause: But our society as a whole is not inclined to do what is required to solve them, even if the consequences of failing to do so are utterly apocalyptic. This statement seems bizarre on its face. Who would prefer to see economic collapse, the exhaustion of precious natural resources, the disappearance of millions of species, the failure of food systems—and resulting misery and death for millions upon millions of humans? Well, no one, if we put it that way. Yet the choices are not always so clear-cut, and we humans are hard- and soft-wired with genetic and psychological programming that can make it very difficult for us to undertake costly short-term behavioral change in order to avert future catastrophe.

Vist päris raske on leida rohkem äraleierdatud näiteid, aga … sõnum töötab!

Originaalallikas.

Aja jooksul on mul avanenud võimalus külastada erinevaid tootmisettevõtteid nii kodu- kui välismaal. Enamasti on sellised külastused ühel ja samal teemal – kuidas on teil lood tootmise korraldamise ja tootlikkusega? Loomulikult on olukord kõikjal natuke erinev, nagu ka ettevõtted on erinevad. Aga ajapikku on hakanud aina sügavamaid juuri ajama järgmine hüpotees:

Tootmisettevõtte tootlikkuse auditit on võimalik läbi viia ka ilma tootlikkusala spetsialiste kaasamata ja nii umbes kümne-viieteistkümne minutiga. Kõik, mis selleks vaja teha on, on jalutada tootmisettevõtte tippjuhiga mööda tootmist ning jälgida juhi ja töötajate omavahelist kommunikatsiooni.

Rääkides kommunikatsioonist, siis see tähendab siinkohal lisaks verbaalsele suhtlemisele ka kõikvõimalikke mitteverbaalseid signaale nagu näoilmed, käitumine, kehakeel, tegevus jmt. Teisisõnu – missugune keemia valitseb juhi ja töötajate vahel.

Nagu pole olemas kahte täpselt sarnast ettevõtet, pole ka kahte täpselt sarnast suhtlemismalli. Sellele vaatmata tundub, et juhi ja töötajate vahelise sõnalise või sõnatu suhtluse kaudu saab teha ootamatult kõnekaid üldistusi. Nii olen tähele pannud, et parimates ettevõtetes on tippjuhi saabumine tootmistsehhi töötajate jaoks selgelt positiivse iseloomuga sündmus. Keegi ei tunneta, et nüüd tullakse jälle meid kontrollima. Pigem kasutatakse võimalust üksteist vastastikku tervitada ja mõnuga nalja visata. Nagu iseenesest tekib õhku positiivne aura.

Ja on ka teistsuguseid näiteid. Juhi saabudes töötatakse pead pööramata edasi. Millegi arutamiseks kogunenud inimesed lähevad laiali või muutub rääkijate näoilme ja hääletoon. Kõigil hakkab korraga kuhugi kiire. Tavaliselt võib juhi suust kuulda ühte või teist sorti vabandust millegi kohta, mis on teada peamiselt juhile endale.

Ja loomulikult on ettevõtteid, mis jäävad kuhugi kahe eeltoodud näite vahele. Ometi näitab põhjalikum tutvumine tootmisega, et põgus pilk juhi ja töötajate vahelisele suhtlusele võib olla ettevõtte seisundi kohta vägagi kõnekas. Kuidas juht enda ja töötajate vahelist suhtlust tunnetab, määrab üldjoontes ära üldise tööõhkkonna ja töötajate soovi panustada. Testisin eelkirjeldatud hüpoteesi 17. aastat Soomes Martela Nummela tehases töötanud ja seda praegu juhtiva Jori Silferbergi peal. Küsimusele, kas selline kiire audit võiks olla vettpidav, vastas Jori kõhklematult: “Täiesti nõus!”. Ju siis siin mingi tõetera leidub!

Sattusin Ekspressis lugema Swedbanki vanemökonomisti Madis Abeni interpretatsiooni säästmise halvavast mõjust turumajandusele. Muuhulgas väidab Madis Aben järgmist:

Säästmine on mikrotasemel väga positiivse maiguga tegevus, aga makromajanduslikult on häda selles, et kollektiivne säästmine on vabaturumajandusele hukatuslik.

See on nii intrigeeriv väljaütlemine, et pani mõtte liikuma. Järgnevalt lühike kokkuvõte, miks ma eeltoodud väitega nõustuda ei taha.

1. Kõigepealt tundub selle väite aluseks olev loogika juba sisuliselt vale olema. Ülejõu elamise vastand ei ole tingimata säästmine. Ülejõu elamise vastand on tuleviku arvelt laenamise lõpetamine. See ei ole aga kaugeltki sama, mis säästmine.

2. Raske on hinnata, miks peaks kõikidele üksikindiviididele eraldivõttes positiivsena mõjuv tegevus kokku summeerituna andma ühiskondlikult negatiivse tagajärje. Vägisi tundub, et pank on võtnud volitused kõneleda terve ühiskonna nimel. Tegelikult saan vist aru küll, mida Aben mõtleb. Kõik tuleb ümber arvutada rahaks ja vähem raha on a priori halvem kui rohkem raha. Tulgu see siis mille arvelt tahes – olgu selleks inimeste vabadus, tulevik, keskkond. Kõigel siin maailmas peab olema rahaline ekvivalent.

3. Natuke segaseks jääb, millele tugineb väide, et säästmine toob kaasa turumajanduse kokkukukkumise? Aben püüab seda seletada majandustegevuse kokkutõmbumise kaudu, mis peaks kaasa tooma riigieelarve defitsiidi, töötuse kasvu ja sissetulekute kokkukuivamise. Ok, majandus võib tõesti kokku tõmmata – aga miks see kohe turumajanduse kokkukukkumine peaks olema?

Muide, Lääneriikide tööpuudusnäitajate ajaloolised muutused räägiks sellele väitele vastu. Pole küll käepärast, aga vist Financial Times pani võimsamate tööstusriikide tööpuuduse võrdlusnumbrid kenasti graafikusse. Selgus, et viimase 30-40 aasta jooksul on tööpuudus vaatamata majanduse kasvunubritele kasvanud. Need tööpuuduse numbrid, mida peeti veel mõnda aega talumatult kõrgeks (üle 10%), on nii mõneski riigis juba mõnda aega igapäevane reaalsus. Niisiis – majanduskasv ja tööpuudus ei pruugi olla negatiivses korrelatsioonis.

Kas keinslikule kasvumudelile toetuv majandus on ainus võimalus turumajanduse toimimiseks? Ma ei arva nii. Me võime pöördumist mõistlikuma tarbimismudeli juurde mõnda aega küll edasi lükata, kuid varem või hiljem tuleb see paratamatult omaks võtta. Kasv iga hinna eest pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik ei majanduslikus, keskkondlikus ega inimlikus plaanis.

4. Soovitus mitte säästa, s.t. tarbida, nõuab paratamatult raha. Kust saab raha, mida pole? Eks ikka pangast laenates! M.O.T.T.

Lõpetuseks mõned tsitaadid 1973. aastal välja antud E.F. Schumacheri klassikalisest majandusalaste esseede kogumikust Small is Beautiful.

The market … represents only the surface of society and its signifance relates to the momentary situation as it exists there and then. There is no probing in to the depths of things, into the natural or social facts that lie behind them. In a sense, the market is the institutionalisation of individualism and non-responsibility.

A man driven by greed or envy loses the power of seeing things in their roundness and wholeness, and his very successes become failures. If whole societies become infected by these vices, they may indeed achieve astonishing things but they become increasingly incapable of solving the most elementary problems of everyday existence. The Gross National Product may rise rapidly: as measured by statisticians but not as experienced by actual people, who find themselves oppressed by increasing frustration, alienation, insecurity, and so forth.

Kui midagi vabaturumajanduse hukutab, siis hoopis tõenäolisemalt on see turufundamentalism, kui säästmine.

Täiendus:
Turufundamentalismist ja panganduse olemusest pagana hea artikkel Rolling Stone’is. Paar väljavõtet:

Just recently, the French and Belgian authorities cooked up a massive bailout of the French bank Dexia, whose biggest trading partners included, surprise, surprise, Goldman, Sachs and Morgan Stanley. Here’s how the New York Times explained the bailout:

To limit damage from Dexia’s collapse, the bailout fashioned by the French and Belgian governments may make these banks and other creditors whole — that is, paid in full for potentially tens of billions of euros they are owed. This would enable Dexia’s creditors and trading partners to avoid losses they might otherwise suffer…

When was the last time the government stepped into help you “avoid losses you might otherwise suffer?” But that’s the reality we live in. When Joe Homeowner bought too much house, essentially betting that home prices would go up, and losing his bet when they dropped, he was an irresponsible putz who shouldn’t whine about being put on the street.

Dilberti loovusjuhtimise algtõdedele on raske midagi lisada:

Originaalallikas.

Maailm hakkab vaikselt harjuma, et kombinatsioon sotsiaalmeedia+rahulolematus võib anda prognoosimatuid ja kaugeleulatuvate tagajärgedega tulemusi. Näiteks üsna ootamatult ja üsna tahtmatult sai Araabia kevade käivitajaks Tuneesia tänavakaupleja Mohamed Bouaziz, meeleheitele viidud noormees, kes süütas ennast põlema kohaliku munitsipaalhoone ees (loe kindlasti pikemat lugu Al Jazeeras The tragic life of a street vendor). Ilmselt ei osanud keegi ette näha, et üks “tähtsusetu” sündmus ei vii mitte ainult 23 aastat Tuneesiat valitsenud presidendi langemiseni, vaid käivitab terves Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas seniseid võimustruktuure põhjalikult raputava sündmusteahela.

Praeguseks on protestiliikumine majandusliku ebavõrdsuse ja suurkorporatsioonide kasumiahnuse vastu vallutanud mitmed Ameerika Ühendriikide suurlinnad. Näib, et pikalt täitunud ebaõigluse karikas on hakanud üle ajama. Interneti ja sotsiaalmeedia laialdane levik on teinud võimalikuks spontaansed väljaastumised uuel kujul – keskset selget organisaatorit ei pruugi enam olla. Uudne on ka see, et protestide taga ei paista selget agendat. Protestitakse süsteemi kui sellise vastu.

HBR-i kolumnist ja praeguse kapitalismimudeli äge kriitik Umair Haque usub, et me oleme tunnistajaks üleilmse metaliikumise tõusule. Metaliikumine, seletab Haque, on liikumiste liikumine. Iga aktsioon, iga väljaastumine on natuke oma nägu, kuid kokku annavadki nad metaliikumise.

Oleme Eesti sotsiaalmeediaski näinud päris rahvarohkeid kogunemisi. Usume Veerpalu ja loeme kurki popimaks ühest tüsedast munitsipaalpoliitikust. Samas on nende mõju (vähemalt esialgu) piirdunudki peamiselt bittide ja baitide maailmaga. Reaalelus ei takista ükski avalik arvamus paigutamast Põhja-Tallinna linnaosa asevanemaks tegelast, kelle vaimset võimekust hindab sotsiaalmeedia pehmelt öeldes puudulikuks.

Paljude tegurite koosmõju

Mis võiks olla occupy-taoliste liikumiste tulevik? Raske prognoosida, kuid tundub, et hetkel on samasse ajahetkesse kokku saanud päris mitu suure tähenduse ja suure mõjuga asja.

1. Tuleviku arvelt elavat heaoluühiskonda käigus hoidev mootor on hakanud turtsuma. Reaalelu tõestab aina selgemalt, et märkimisväärne osa majandusnobelistide ideid majanduse toimimisest lihtsalt ei tööta. Chicago koolkonna põhimantraga (Kui seda ei saa mudelisse panna, siis pole see ilmselt oluline!) võib täna lutsu visata.

2. Turtsuv majandusmootor toob kaasa igaühele vägagi hästi tunnetatavad tagajärjed – Lääneriikide tööpuudus (eriti noorte hulgas) on enneolematult kõrge, reaalpalgad kahanevad, majanduslik ebavõrdsus kasvab. Selle kõrval oleme pikalt olnud tunnistajateks, kuidas ohjeldamatust laenamisest ja ülejõuelamisest saadud kasum ilma igasuguste süümepiinadeta erastatakse, kuid tekitatud probleemid natsionaliseeritakse ehk jäetakse lihtsalt erinevate riikide maksumaksjate kanda. Pole ime, et selline suhtumine proteste toidab.

3. Valitsevate ringkondade retoorika läheb aina suuremasse vastuollu ümbritseva tegelikkusega. Ka meie valitsusjuhi ignoreeriv ja põlastav suhtumine väga põhimõtteliste asjade selgitamisel ei saa tekitada midagi muud kui protesti. Pole põhjust arvata, et selline käitumine oleks maailma mastaabis väga erandlik.

4. Ideede (s.h. protestiideede) levik on lihtsaim kui kunagi varem. Näib, et sotsiaalmeedia tegelik mõjujõud hakkab vaikselt reaalseid tulemusi andma ka ülemaailmses kontekstis.

Loomulikult pole asjad päris nii selged ja päris nii lihtsad. Nagu viitab The New York Timesis Thomas Friedman, on küll selge, et midagi suurt on toimumas, kuid meil on samas üsnagi erinevad võimalused käimasolevat protsessi lahti seletada. Kas tegu on kasvu jumaldava kapitalismi jõudmisega finantsilise ja ökoloogilise taluvuse piirile või on meile hoopis avanemas üleilmsed koostöövõimalused, uued turud koos ideede ja innovatsiooni seninägematu levikuga, peab juba igaüks ise otsustama.

_________
Vaata lisaks: Video: Occupy Wall Street

Kõigepealt osaliselt tunnetuslik, osaliselt uuringutele ja osaliselt kogemusele tuginev väide:

Meie majandus on täidetud organisatsioonidega, kus töötab palju nutikaid inimesi, kes on sisemiselt rahulolematud ja õnnetud, kuna tunnetavad väga selgelt, et nii nad ise kui nende meeskonnad ja organisatsioon tervikuna kasutavad oma potentsiaalist ära vaid tühise osa.

Mõned nutikaid inimesi iseloomustavad jooned:

1. Nad küsivad ebamugavaid küsimusi. Miks me seda teeme? Mis sellest paremaks muutub? Mis mõte on järjekordsel struktuurimuudatusel? Kellele on vaja sellist mõttetut bürokraatiat? Miks peab meid juhtima ilmselgelt küündimatu tegelane?

2. Nad suhtuvad ametlikku hiearhiasse ükskõikselt. Nad ei saa aru, miks peaks keegi neid juhtima lihtsalt juhtimise pärast. Samamoodi jätab neid üsna ükskõikseks nende otsese juhi arvamus, palju tähtsamaks peetakse kolleegide ja vastava valdkonna professionaalide hinnangut.

3. Nad ei salli ootamist. Vajadusel peab juht olema kättesaadav kohe. Vastasel korral minnakse temast lihtsalt mööda (tekitades juhtides teadagi mis sorti tundeid!).

4. Nad tahavad suhelda teiste omasugustega. Intellektuaalset vaakumi on nutikaile väga raske taluda. Edasiliikumiseks on vaja võimalust probleemide üle üheskoos juurelda ja saada tagasisidet.

5. Nad ei talu tühja retoorikat. Sisutühja “tarka” mulli ajavad tegelased ajavad nutikad lihtsalt marru.

6. Nad on küllalt otsekohesed. Nõrgemate, enesest põhjendamatult heal arvamusel olevate juhtide jaoks võib taluvuspiir kätte jõuda vägagi kiiresti.

7. Nutikad võivad olla ka karedad. Läbi lillede ninnu-nännu jutt pole tavaliselt nende ampluaa.

8. Organisatsiooni ametlikud koolitusprogrammid jätavad neid pehmelt öeldes ükskõikseks. Nutikad on hästi kursis maailmatasemega ja järjekordne “Harju keskmine” saalikoolitus tundub nutikaile kui mitte otsese solvanguna, siis vähemasti täieliku ajaraiskamisena. Lisaks teavad nad oma individuaalseid arenguvajadusi kaugelt paremini, kui seda oleks võimalik rahuldada kesksete koolitusprogrammide kaudu. Personali- ja koolitusosakonna vaev üleorganisatsioonilise koolituskava koostamisel tundub neile täiesti mõttetu ja täiesti mõistetamatu.

9. Nutikaid ei huvita niivõrd organisatsioon, kuivõrd valdkond, mis neid kütkestab. Juhtide püüdlused hakata nutikate professionaalseid huvisid painutada vastavusse organisatsioonilise bürokraatiaga tekitab mõlemapoolset frustratsiooni.

Eelnev jutt on paljuski inspireeritud London Business School’i professor Rob Goffee (Why Should Anyone Be Led by You?) Forbes Indias avaldatud intervjuust. Sealtsamast leiab ka tabeli, mida nutikate (õnneks ei sõnagi talentidest!) juhtimisel teha ja mitte teha.

Mida nutikatega teha?

Kahjuks ei oska enamik organisatsioone nutikate inimestega mitte midagi peale hakata. Tegelikult on ju rõhuv osa meist nutikad, lihtsalt osa meist on karjääri huvides valinud konformismi ja mängib teadlikult või mitteteadlikult kaasa eelmise sajandi teiloristlikele juhtimisprintsiipidele tuginevat enesepettusemängu. Paraku kipume me unustama (või ei mõtlegi sellele), et see tähendab muuhulgas ka seda, et me toimime isenda vähendatud kujul. Seni, kuni me ei hakka vaatama üle organisatsioonide toimispõhimõtteid, juhi rolli ega leia paremaid võimalusi inimeste potentsiaali ärakasutamiseks, jäämegi tõdema, et kolm inimest neljast ei tunneta töölkäimist kui täisväärtuslikku elu.

Kõik inimesed on nutikad, kui neile anda vabadus olla nutikas. Ja vastupidi: pane inimestele aed ümber ja saame lambakarja. Meil pole tegemist Arengufondi poolt propageeritava talendikõrbega, vaid kõigest täielik institutsionaalne oskamatus oma inimestega midagi mõistlikku peale hakata. Keskendumine üksikutele “talentidele” on algusest peale ummiktee. Selle asemel peame mõtlema, kuidas luua organisatsioone, kus kõik saaksid särada.
_______

Samal teemal: Kas juhime talente või karjatame lambaid?

Right Here All Over (Occupy Wall St.) from Alex Mallis on Vimeo.

Millega meile seostub selline tegevus nagu paberile kritseldamine? Minul olid esimesed sellega pähetulnud asjad igavavõitu loeng/koolitus/seminar või järjekordne tarbetu koosolek. Ühesõnaga, kritseldamine kui igavust peletav asendustegevus ja kergelt negatiivse varjundiga.

PowerPointi ajastul oleme aga hakanud unustama, et kritseldamine võib olla suurepärane vahend mõtete koondamiseks, visualiseerimiseks ja uute ideede vormimiseks. Kritseldamise taasavastamine on üks kiiremaid teid loovuse vallapäästmiseks, väidab Sunni Brown oma TEDi kõnes. Olukorra visualiseerimine sodimise ja kritseldamise kaudu peaks kuuluma loomuliku osana iga sellise arutelu juurde, kus on palju erinevat infot ning seda tuleb analüüsida ja mõtestada.

So here is my point: Under no circumstances should doodling be eradicated from a classroom or a boardroom or even the war room. On the contrary, doodling should be leveraged in precisely those situations where information density is very high and the need for processing that information is very high. And I will go you one further. Because doodling is so universally accessible and it is not intimidating as an art form, it can be leveraged as a portal through which we move people into higher levels of visual literacy. My friends, the doodle has never been the nemesis of intellectual thought. In reality, it is one of its greatest allies.

Eelmine postitus rääkis maailma ühest parimast orkestrist, millel puudub dirigent ja kus muusikat puudutavad otsused võetakse vastu konsensuse teel. Orkestri pikk tegutsemisiga näitab, et sellisel viisil saab asju organiseerida küll. Ometi ei võta selline mõtteviis äriorganisatsioonides kuidagi vedu. Õigem oleks küll öelda, et see pole absoluutselt teemakski. Ehk nagu Gary Hamel oma raamatus “The Future of Management” kirjutab, juhtimismaailma üks suurimaid dogmasid on see, et juhtimine ilma juhtideta pole võimalik. Aga mõtleme sellise arvamuse tagajärgede üle koos Egiptusest pärit programmeerija Shereef Bishayga.

Link videole.

Shereef Bishay ettekanne TEDx-il (Open Enterprise: Applying Open Source Principles to the way we Work) räägib sellest, kuidas tal avanes suurepärane võimalus saada tööle USA-sse, Microsofti. Esialgne elevus suurfirmas asendus aga üsna pea nõutusega. Nõutuks võttis see, et pidevalt tuli ühes ruumis olla äärmiselt nutikate inimestega – kes kõik olid üsna tüdinud olemisega, tehes puhtast kohusetundest oma PowerPoint ettekandeid. Mida aeg edasi, seda valdavamaks sai tunne, et tegelikult ei taha sellistel koosolekutel mitte keegi olla. Sealhulgas ka koosoleku kokkukutsuja. Ehk tuleb tuttav ette?

Shareef jätkab kurva statistikaga – tervelt kolm inimest neljast ei tunne tööl käimisest mingit naudingut. See tähendab, et meist 75% ei tunneta töölkäimist kui täisväärtuslikku elu. Ja see pole nii mitte sellepärast, et me ei sooviks seda või meil pole piisavalt nutti, vaid hoopis seetõttu, et süsteem, kuhu me siseneme, on ajale täielikult jalgu jäänud. Hoolimata sellest, et industrialiseerimisest on aeg vahepeal väga kõvasti edasi läinud, ei ole me senini uuendanud seda kokkulepet, kuidas me koos töötame – tehes seda jätkuvalt kaugelt üle saja aasta vanuste printsiipide järgi.

Me elame demokraatiates, kuid töötame diktatuurides. See on ju naeruväärne, kas pole?

Shereef Bishay pakub välja kolm põhiprintsiipi, mida võiks järgida oma tegutsemises avatud tüüpi ettevõtte:

1. Puuduvad ranged organisatsioonistruktuurid, hierarhiaid, juhid. Kõikidel töötajatel on üks tiitel – inimene.
2. Täielik läbipaistvus kõiges: olgu selleks palgad, koosolekud, finantsid, mis iganes. Miks? Me kõik tahame ju olla usaldatud ja omada õigust osaleda tegevustes, mis meid puudutavad.
3. Kõikide ideede võrdne kohtlemine – kõigil on võimalus ideid välja pakkuda, iga ideed hinnatakse selle headuse järgi, mitte selle järgi, kelle käest idee pärit on.

Kokkuvõtvalt: me peame inimestes peituvat potentsiaali hakkama ära kasutama oluliselt intelligentsemal viisil kui seni. Senine, ajale jalgu jäänud organisatsioonimudel tuleb välja vahetada. Industriaalajastu pärandina säilinud juhtimismudel on tuginenud tööandjate ja töövõtjate, juhtide ja töötajate ettemääratult ebavõrdsele positsioonile. See mudel võimaldab küll asju käigus hoida, kuid ei ole suuteline käivitama tähendusrikkaid protsesse, mis inimestele tegelikult korda lähevad ja naudingut pakuvad.