Positiivsuse epideemia

Kes meist ei sooviks töötada positiivses tööõhkkonnas? Loogika ütleb, et mõnus töökeskkond tuleb kasuks nii ettevõttele kui inimestele, kes seal töötavad. Ja ometi, sel kevadel otsustas USA-s töösuhete üle järelvalvet teostav amet, et mobiilifirma T-Mobile töötajate käsiraamatusse kirjutatud nõue “säilitada positiivne töökeskkond viisil, mis aitab kaasa efektiivsete töösuhete kujunemisele”, on seadusevastane.

Kuigi esmapilgul võib selline otsus tunduda arusaamatu, sest kuidas saab soov olla positiivne äkki olla tõlgendatud negatiivsena, on põhjendused selle taga küllaltki mõistlikud. Kuigi antud juhtumi puhul mängis olulist rolli ka see, et T-Mobile kasutas ähmast ja mitmetähenduslikku mõistet “positiivne tööõhkkond” Suure Peetri kombel, surudes maha ametiühinguliikumist ja töösuhteid puudutavaid arutelusid, leiab otsuse taga ka muid põhjuseid.

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et uuringute põhjal edeneb mõnusas ja toetavas keskkonnas edeneb paremini, inimesed on motiveeritumad, püstitavad ambitsioonikamaid eesmärke, töötavad pühendunumalt ning on loovamad. Arusaadav, et juhtidel võib tekkida kiusatus sellise õhkkonna tekitamisele omalt poolt kaasa aidata. Kuid kas positiivsust saab tekitada kohustuslikus korras?

Iroonia seisneb siin selles, et püüdes inimesi reeglite abil olema positiivsed, saavutatatakse soovitule vastupidine tulemus. Muutes positiivsuse kohustuslikuks, muutub see sedamaid võltsiks ja pealesurud käitumisviisiks. Uuringud on näidanud, et surudes maha inimeste loomulikke impulsse ja mõttevabadust, toob see kaasa vaimse pinge, mis omakorda mõjutab negatiivselt töömotivatsiooni, probleemilahendamisvõimekust, isegi mälu. Iseenda emotsioonide pidev jälgimisvajadus nõuab paratamatult energiat ja see saab tulla ainult tööle pühendumise arvelt. Lõppkokkuvõttes saavutatakse halvenenud tööõhkkond ja vähemproduktiivsed töötajad. Olgugi, et pealtnäha on kõik hirmus positiivsed.

Soovitused stiilis “Ole positiivsem!” kipuvad toimima aruteludest teatavate teemade väljasurumisena ning käsklusena kanda emotsionaalset maski. Heatahtlik plaan asjadega positiivseimal viisil hakkama paneb inimesi valima, mida nad välja ütlevad ja kõik ongi alati “positiivsed”. Või siis lahkuvad.

Suur positiivsuseihalus kipub kohati võtma juba epideemilisi vorme. Konsultatsiooniturg on täitumas õnnelikkuse konsultantidega, Araabia Ühendemiraatides tegeletakse asjaga lausa riiklikul tasandil läbi Õnnelikkuse Ministeeriumi. Pole siis imestada, et karistus võib seal järgneda nii “moraali õõnestava” postituse eest sotsiaalmeedias kui VPN-i kasutamise eest. Kõike seda loomulikult inimeste õnne nimel.

Kui tõesti eksisteerib siiras soov tekitada mõnusat töökeskkonda, siis selleks ei ole vaja palgata asedirektorit õnnelikkuse alal ega luua ettevõtte õnnelikkuspoliitikat. Piisab, kui hakata järk-järgult kõrvaldama neid asju ja reegleid, mis inimesi demoraliseerivad ja demotiveerivad. Ja neid asju teavad niigi kõik.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2016. a. novembrinumbris.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.