Pürgimine Euroopa viie rikkaima riigi hulka ehk Eesti jõmmiriigiks!

Loen hetkel nobelist Daniel Kahnemani suurepärast raamatut Thinking Fast and Slow. Kahnemani elutööd kokkuvõttev raamat on üks parimaid, kui mitte parim, mida inimkäitumise kohta kirjutatud on. Soe lugemissoovitus!

Muuhulgas jäi raamatus silma huvitav nüanss, mille peale ma varem sellisel viisil mõelnud pole. Nimelt räägib Kahneman, kuidas kujundavad valitsejate ja valitsuste erinevat sorti sõnumid ühiskonna meelsust ja üldisi hoiakuid. Kahneman tsiteerib muuhulgas Minnesota Ülikooli psühholoogi Kathleen Vohsi, kes on läbi viinud mitmeid sellekohaseid uuringuid, varieerides ulatust, mil määral eksperimendis osalenud inimeste meeltes raha kontseptsiooni aktiveeriti.

Tulemused on lühidalt järgmised:

  • Kultuur, milles peetakse raha väga tähtsaks, kipub kujundama meie käitumist ja hoiakuid viisil, millest me pole ise teadlikud, kuid mille üle me ilmselt väga ei rõõmusta. Nimelt osutusid need inimesed, kelle puhul rõhutati raha ja rahaga seostuvaid situatsioone, teiste inimeste suhtes tunduvalt vähem abivalmiks, nad eelistasid tegutseda pigem üksinda, mitte koostöös ning nad vältisid teiste inimeste lähedust.
  • Samas töötasid kaudselt rahamõtetega aktiveeritud inimesed pingutust nõudvate ülesannete kallal rohkem, võrreldes nendega, kelle mõtteid ei viidud raha ja tasude juurde. Leiti, et isegi kaudsed alateadlikud vihjed rahale kutsuvad inimeste käitumises esile märkimisväärseid muutusi.
  • Uuringud näitavad, et rahale orienteeritud ameeriklastel on oma lähedastega kehvemad suhted, kui neil, kes suhtuvad rahasse mõõdukamalt.
  • Raha mõjutab ka meie vaimset tervist. Inimesed, kes väärtustavad üheaegselt kõrgelt nii peresuhteid kui materiaalseid väärtusi, kannatavad tänu konfliktsetele väärtushoiakutele vaimse stressi all.

Eeltoodu ei tähenda, et ilma rahata oleks parem, kui rahaga. Vohni uurimisgrupp viitab, et raha on vajalik ja rahaga on elu parem, kui rahata. Kuid intrigeeriv on see, et pidev rahaihalus kokkuvõttes halvendab meie elu, ja seda viisil, mida me endale ei teadvusta.

Teiseks toob Kahneman välja huvitava momendi, et kuuldes piisavalt korratavat isegi täiesti mõttetuid fragmente, hakatakse hiljem kuuldut tõe pähe võtma. Kahnemani seletus on järgmine: kõik, mis teeb meie assotsieerimismeeltele töö lihtsamaks, kujundab taustal ka meie arvamusi. Inimesed hakkavad pidevalt korratud infot uskuma, sest äratundmist ja sõnumi tegelikku paikapidavust pole lihtne eristada. Me kipume tuttavat infot kergemini tõe pähe võtma, kui täiesti uut infot.

Kui nüüd panna need kaks asja kokku, siis saame öelda, et Reformierakonna kunagine valimisloosung viia Eesti 15. aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka oli laialt levitatud sõnum, mis pidi paratamatult omama mõju meie väärtushinnangutele ja käitumisele. Vaevalt, et loosungi väljamõtlejad mõtlesid, et selle loosungi kaudu propageeritakse riiklikul tasandil väiksemat sotsiaalset sidusust, suuremat isekust ja kehvemaid lähisuhteid. Sisuliselt võttis Reformierakond oma ideaaliks jõmmikultuuri. Tahaks loota, et tahtmatult.

Järgmiste valimisteni on veel aega. Igal juhul võiksid parteide loosungitreialid mitu korda mõelda, kuidas ja kas tasub vihjeid rahale oma valimisloosungitesse ja -lubadustesse sisse põimida. Ühiskondlikus plaanis võib tulemus olla soovitule täpselt vastupidine.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Loen ise just ka seda raamatut. Karm seos ja järeldus Sul, aga tuleb tunnistada, et ei näe põhjust selles kahelda… :-(.

  • veigo

    Mis seal salata, eks see natuke provokatiivne mõttekäik ole. Aga lükake ümber!