Rotid, bussijuhid ja magusamaks

20. sajandi esimestel aastatel tekkis Prantsuse koloniaalvõimudel tookordses Prantsuse Indo-Hiina pealinnas Hanois tõsine probleem rottidega. Häda sai alguse millestki, mida prantslased olid Hanoisse rajanud tsiviliseerimise üllal eesmärgil – nimelt kanalisatsioonist. Just koos kanalisatsiooniga hakkasid Hanois kiirelt paljunema ka rotid. Varsti oli rotte juba terve armee ning nende kaudu jõudis katkuepideemia ka Hanoi Euroopa kvartalisse. Midagi tuli ette võtta.

Rotiprobleemi lahendamiseks kuulutasid Prantsuse võimud välja tasu iga kinnipüütud roti eest. Tasu maksti välja roti saba ettenäitamisel. Kuid varsti märkasid koloniaalvõimud, et vaatamata rottide hävitamise programmile rottide arvukus ei vähenenud. Lisaks hakkas prantslastele silma aina enam sabata rotte. Asja uurides selgus sabata rottide põhjus. Vietnami rotipüüdjad lasid peale saba maharaiumist rotid tagasi kanalisatsiooni, et need saaksid edasi paljuneda – rottide arvukusest sõltus ju rotipüüdjate sissetulek.

Kuid tuleme kunagisest Indo-Hiinast tänasesse päeva. Tšiilis, Santiagos kaebasid bussireisijad, et bussi tuleb pea alati oodata liiga kaua ning tavaliselt saabub siis kaks bussi järjest (tuleb tuttav ette?). Santiago võimud otsustasid asja reguleerida, kehtestades bussijuhtidele tavapärase fikseeritud tasu asemel tasu sõitjate pealt. Skeemi loogika oli lihtne – kui bussijuhi tasu sõltub veetud reisijate arvust, siis kaob bussijuhtidel tahtmine sõita liiga lähedal eelmisele bussile ja nad võtavad mõneks ajaks kiiruse maha. Niimoodi saavutatakse ühtlasemalt täidetud bussid, mis loomulikult tõstab bussireisijate rahulolu.

Kuid ühtlase graafiku asemel saavutasid Santiago võimud midagi muud. Selle asemel, et kiirust maha võtta ja oodata, kuni peatusesse on kogunenud piisavalt reisijaid, hakkasid bussijuhid hoopis kiirendama, et mööduda eessõitvast bussist, et napsata peatuses ootavad reisijad endale. Reisijatele ei antud enam aega, et istuda, bussid kihutasid peatusest minema esimesel võimalusel. Kokkuvõtteks ei kukkunud see algatus läbi mitte ainult bussiliikluse ühtlustamisel, vaid kahandas ka bussisõidu mugavust ja ohutust – bussijuhid, kellele maksti tasu veetud reisijate pealt, põhjustasid 67 % rohkem õnnetusi, kui fikseeritud tasuga bussijuhid.

Mõlemad toodud näited esindavad nurialgatuste klassikat, mis inglise keeles kannab nimetust perverse incentive. Definitsiooni järgi on nurialgatus heade kavatsustega algatatud toetusskeem, mis toob endaga kaasa planeerimatuid ja soovimatuid tagajärgi, mis on risti vastupidised algataja esialgsete eesmärkidega. Lugedes uudist, kus terviseedendaja soovitab Eesti laste tervise nimel kehtestada magusamaksu, tulid eeltoodud näited kahtlaselt tuttavad ette. Võttes ühe asja laiemast kontekstist välja ja seda piisavalt lihtsustades (antud juhul: lapsed söövad komme → saavad diabeedi → piirame kommide kättesaadavust läbi maksustamise), on üsna kerge jõuda tagajärgedeni, mida muretsev algataja hetkel ette ei näe ja arvatavasti ei soovi. Ühel hetkel võime näiteks olla olukorras, kus maiustustuste suhkrusisaldus on kahanenud, kuid selle asemel sööme kordi hullemat keemiat ja värvaineid, sest ega kommid seetõttu veel söömata jää. Siis ongi terviseedendajatel hea hetk hüppeliselt kasvanud allergiaga võitlema asuda.

Lõpetuseks: eesti keeles sõna nurialgatus eriti ei kasutata. Vist põhjusega. Sest eestlane teab: põrgutee on alati sillutatud parimate kavatsustega.

Foto: Flickr

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.