On sel tähtsust, et sul on mõttetu töö?

Keenia. Nairobi. Aafrika suuruselt teine slumm Kibera. Istun kohaliku kogukonnaorganisatsiooni pisikeses poolpimedas kontoris. Nendestki loetud ruutmeetritest on suurem osa laudade ja toolide all, sest hommikuti toimuvad seal ka täiskasvanute täiendkoolitused. Neile, kel koolitee on õigel ajal mingil põhjusel poolikuks jäänud.

Vaatan slummiaktivistidele otsa, nagu ka nemad mulle ja räägime millestki. Mingil hetkel kaldub jutt selle peale, et miks ma üldse siin slummis rabelen. Selgitan, et puht statistilises mõttes ongi see teatav eksitus, sest Keenia keskmist eluiga arvestades peaks ma juba surnud olema. Muigame.

*

Mõne aja pärast sattusin internetis ajakirjast Strike! lugema antropoloogi, poliitaktivisti ja mitme raamatu autori (neist ilmselt tuntuim on “Võlg – esimesed 5000 aastat”) David Graeberi esseed “Mõttetute töökohtade fenomenist” (ingl. keeles On the Phenomenon of Bullshit Jobs). Tänaseks on viiteid sellele juba päris rohkesti näha olnud – sest tundub, et päris paljud vähegi nutikamad kontoritöötajad tunnevad end Graeberi kirjeldustes ära.

les-voyageurs

Graeber kirjeldab mõttetute töökohtade võidukäiku järgmiselt:

1930. aastal ennustas majandusteadlane John Maynard Keynes, et sajandi lõpuks on tehnika arenenud sellisele tasemele, mis võimaldab arenenud riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia piirduda 15-tunnise töönädalaga. Kõik märgid näitasid, et Keynesi ennustus on õiges suunas. Ja tõesti, puht tehnoloogiliselt olemegi me selleks üsnagi võimelised. Ometigi pole Keynesi ennustus täitunud.

Selle asemel on tehnoloogiat kasutatud selleks, et avastada viise, kuidas panna meid veelgi rohkem töötama. Et seda saavutada, on loodud suur hulk töökohti, mis oma sisult on ei midagi muud, kui mõttetud. Terved armeed inimesi, eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas, saadavad kogu oma karjääri mööda, tehes töid, mille kohta nad südamepõhjas arvavad, et neid ei peaks üldse keegi tegema. Moraalne ja vaimne kahju, mis meile seeläbi tekitatakse, on meeletu. Meie kollektiivne hing tahaks kisendada. Kuid sellest hoolimata ei räägi sellest peaaegu mitte keegi.

Miks Keynesi utoopia – mida veel eelmise sajandi 60-ndatel nii õhinal oodati – mitte kunagi siiski ei saabunud? Paljud usuvad, et Keynes ei osanud ette ennustada konsumerismi sellist võidukäiku. Lühidalt, olles valiku ees vähema arvu töötundide või suurema tarbimise vahel, oleme me kollektiivselt otsustanud viimase kasuks. See võikski nii olla, kui igapäevane elu ei annaks kinnitust, kui vähesed loodud töökohad on tegelikult seotud kaupade teenuste tootmise ja müügiga.

Mida need uued töökohad endast siis kujutavad? Kui vaadata, kuidas viimase sajandi jooksul on tööhõive muutunud, siis näeme, et drastiliselt on vähenenud selliste töötajate arv, kes saavad palka kas koduteenijana või siis tööstus- ja põllumajandussektoris. Samal ajal on plahvatuslikult kasvanud kontoritöötajate, müügimeeste, teenindustöötajate ja professionaalseid teenuseid pakkuvate inimeste arv, moodustades tänaseks kokku kolm neljandikku kõikidest töökohtadest. Teisisõnu, nagu kunagi ennustati, on tootev töö suurel määral automatiseeritud ja seda ka sellistes riikides nagu Hiina ja India.

Kuid selle asemel, et automatiseerimine võimaldaks meil vähendada töötundide arvu ja tegeleda rohkem isiklike huvide, meelelahutuse ja kõikvõimalike ideedega, oleme me näinud, kuidas nagu pärmi peal kasvab igasugune kontoritöö tähtsus. Sellised sektorid nagu turundus (s.h. telefonimüük), finantsteenused, juriidika, personalijuhtimine ja avalike suhete juhtimine on plahavatuslikult kasvanud. Ja siin ei arvesta ma neid töökohti, mis eksisteerivad ainult tänu sellele, et kõik teised kulutavad nii palju aega juba nimetatud töid tehes. Võtame või koerajalutajad või ööpäevaringsed pizzapoisid.

Ma kutsun kõiki neid töid mõttetuteks töödeks (ingl. k. bullshit jobs).

Tundub, nagu eksisteeriks paljud töökohad ainult sellel eesmärgil, et hoida meid pidevalt töötamas.

Tundub, nagu oleks keegi need loonud ainult sellel eesmärgil, et hoida meid pidevalt töötamas. Ja just siin ongi peidus müstika. Kapitalismis on see täpselt vastupidiselt sellele, mis ei tohiks juhtuda. See oli mõistetav ebaefektiivsetes sotsialistlikes riikides nagu Nõukogude Liit, kus igaühele oli töökoht garanteeritud. Sel põhjusel oli nõukogudeaegses toidupoes ühe lihatüki müümiseks vaja kokku kolme müüjat. Kuid turumajanduses peaks konkurents analoogsed probleemid ära lahendama. Ka majandusteooria ütleb, et kasumit taotlevad firmad ei hoia palgal töötajaid, keda nad tegelikult ei vaja. Ja siiski, kuidagi see ikkagi juhtub.

les-voyageurs-bruno-catalano

Samal ajal, kui koondamised tabavad põhiliselt inimesi, kui tegelikult teevad, parandavad ja hooldavad asju, on päris keeruline seletada, miks läbi mingi imeliku alkeemia näib palgaliste paberiliigutajate klass aina kasvavat ja kasvavat. Paberi peal on nende tööaeg nädalas 40-50 tundi, kuid reaalselt töötavad nad tõesti 15 tundi, nagu Keynes ennustas, sest ülejäänud aeg kulub motivatsiooniseminaride organiseerimiseks või neil osalemiseks, oma Facebooki profiili uuendamiseks ja viimaste Hollywoodi kassahitide allalaadimiseks.

Kord, kui ma mõtisklesin selle üle, miks Briti akadeemilistes õppeasutustes toimub ilmselt lõputu administratiivülesannete kasv, jõudsin ma välja ühe võimaliku kirjelduseni põrgust. Põrgu võiks tähendada inimhulka, kes kulutavad oma aega, täites ülesandeid, mis neile ei meeldi ja milles nad ka eriti head pole. Näiteks on neid palgatud seetõttu, et nad on suurepärased ametnikud, kuid avastavad siis, et põhiliselt oodatakse neilt kalapraadimist. Kuigi seda tööd pole mitte kellegi eriti vaja, sest sellist kala, mida oleks vaja praadida, on suhteliselt vähe, haarab neid mingil hetkel kinnisideena pahameel mõttest, et mõned nende kolleegidest veedavad rohkem aega kabinettides ega jaga õiglast osa kalapraadimise kohustusest. Ei lähe kaua mööda, kui lõputud virnad halvastipraetud kalu täidavad kogu köögi, kuid selline kalapraadimine ongi ainus, mida kõik reaalselt teevad.

Ma usun, et eelnev oli meie olemasoleva majanduse moraalse dünaamika küllalt adekvaatne kirjeldus.

*

Ma saan aru, et kõik taolised argumendid kutsuvad esile kiired vastuväited stiilis, et kes sa selline üldse oled, et öelda, mis tööd on “vajalikud”? Ise oled sa antropoloogia professor, milleks meile seda tööd “vaja” on? Ja tõesti, ilmselt hindavad paljud tabloidilugejad antropoloogiaprofessori töökoha olemasolu kõige selgemaks sotsiaalse raiskamise näiteks. Ja neil on teatava nurga alt vaadates õigus. Objektiivset mõõdikut sotsiaalse väärtuse jaoks pole võimalik määrata.

Ei, ma ei soovi kedagi, kes usub, et tema töö on maailmale mõtestatud panusega, hakata ümber veenma stiilis, et ei, sinu töö on jama. Aga mida teha nendega, kes arvavad ka ise, et nende töö on mõttetu?

Mitte kaua ega tagasi sain ühendust kunagise koolivennaga, keda ma polnud näinud alates ajast, kui ta oli 12 aastane. Mind hämmastas, et viimasest kohtumisest möödunud aja jooksul oli ta kõigepealt olnud luuletaja ja pärast seda indierocki viljeleva bändi juhtfiguur. Ma olin kuulnud mitmeid tema laule raadiost, teadmata, et seda laulab keegi, keda ma tean.

les-voyageurs3

Mida teha inimestega, kes arvavad, et nende töö on täiesti mõttetu, ei tooda mitte mingit väärtust ümbritsevale maailmale ja ei tohiks üldse eksisteeridagi?

Polnud mingit kahtlust, et ta on uute mõtetega andekas tegelane, kelle ideed on pakkunud inspiratsiooni paljudele inimestele kõikjal maailmas. Aga peale paari ebaõnnestunud albumit lõpetas plaadifirma temaga lepingu ning äsja tütre isaks saanud võlgades mees andis alla. Nagu ta seda ise sõnastas: “Tegin sarnase valiku paljude teistega, kes pole veel leidnud oma sihti – läksin juurat õppima”. Nüüd on ta ühe New Yorgi suurfirma jurist, tunnistades, et tema töö on täiesti mõttetu, ei tooda mitte mingit väärtust ümbritsevale maailmale ja ei tohiks tema enda hinnangul üldse eksisteeridagi.

Me võime siinkohal esitada hulga küsimusi, alustades kasvõi sellest, mida räägib meie ühiskonna kohta fakt, et meil näib olema väga piiratud nõudlus andekate poeetide-muusikute järgi, kuid otsatu nõudlus juristide järele? (Vastus: kui 1% kontrollib enamikku rikkusest, siis asi, mida me nimetame “turuks”, peegeldab seda, mida peavad vajalikuks või tähtsaks nemad, mitte keegi teine,) Kuid veelgi olulisem on see, et enamik selliseid töid tegevaid inimesi on sellest täiesti teadlikud. Õigupoolest pole ma kindel, kas ma olen kunagi kohanud mõnda suurfirma palgal olevat juristi, kes ei arvaks, et nende töö on täiesti mõttetu. Sama kehtib pea iga eelpool juba loetletud valdkonna kohta. Meie ühiskonnas on terve professionaalseid teenuseid osutavate inimeste klass, kes mõnel kokkusaamisel ütlevad, et sa teed midagi, mida saab lugeda huvitavaks (nagu näiteks antropoloog), kuid püüavad vältida vestlust enda tööst täielikult. Peale paari klaasi vallandub aga tiraad sellest, kui mõttetu ja totter nende töö tegelikult on.

Kuidas saab keegi üldse rääkida oma töö väärikusest, kui ta sisimas tunneb, et selline töö ei tohiks üldse eksisteeridagi?

Siin on peidus sügav psühholoogiline vägivald. Kuidas saab keegi üldse rääkida oma töö väärikusest, kui ta sisimas tunneb, et selline töö ei tohiks üldse eksisteeridagi? Kuidas on võimalik mitte tunda raevu ja viha? Ja siiski on isevärki geeniused meie ühiskonna juhtpositsioonidel leidnud viisi, nagu oli juba jutuks kalapraadijatega, kuidas suunata kõik see raev nende vastu, kelle tööl on tegelik mõte. Näiteks näib meie ühiskonnas kehtivat reegel, et mida silmnähtavamalt toob kellegi töö teistele inimestele kasu, seda vähem peaks talle palka maksma. Jällegi, objektiivset mõõdikut on raske leida, kuid üks lihtne viis asja olemust tabada on küsida, mis juhtuks siis, kui kõik selle töö tegijad ühtäkki lihtsalt ära kaoks? Arva meditsiiniõdedest, prügivedajatest ja mehhaanikutest mida sa iganes tahad, aga on selge, et kui nad äkitselt kaoks, oleks tagajärjed kohesed ja katastroofilised. Maailm ilma õpetajate või dokitöölisteta oleks varsti hädas, ja isegi maailm ilma ulmekirjaniketa või hevimuusikuteta oleks tunduvalt halvem koht elamiseks. Samas pole selge, kuidas kannataks inimkond siis, kui haihtuksid kõik analüütikud, turu-uurijad, personalijuhid, lobitöötajad, suhtekorraldajad, telefonimüüjad, kohtutäiturid, varahaldurid, konsultandid ja teised sarnased ametimehed. (Paljud arvavad, et maailm oleks siis kohe märkimisväärselt parem koht.)

les-voyageurs2

Kui õpetajad või õed streigivad, langeb viha neile, mitte ametnikele, kes probleemid tegelikult tekitasid.

Kuid veel loomuvastasem on see, et meil on üldjoontes selge arusaam, kuidas asjad peaksid olema. See on parempoolsete poiitikute üks salarelvi. Sa võid seda tabloididest lugeda siis, kui köetakse üles viha streikivate transporditöötajate vastu: asjaolu, et Londoni metrootöötajad võivad liikluse Londonis halvata, näitab, et nende töö on tegelikult vajalik, kuid see on täpselt see, mis inimesi ärritab. Veel selgemaks saab see siis, kui vaadata, kui edukalt on maha tehtud streikivaid õpetajaid või meditsiinitöötajaid, jättes puudutamata ametnikud ja poliitikud, kes tegelikult tekkinud probleemide taga seisavad. See on sama, kui öelda neile, et ise te soovisite lapsi õpetada või haigeid ravida! Hankige endale parem mõni reaalne töö! Ja mis mõttes te soovite selliste tööde tegemise eest veel ka inimväärset pensioni saada?

Kui kellelgi oleks olnud soovi luua süsteem, mis võimalikult hästi säilitab finantskapitali ülemvõimu, siis poleks ta saanud teha paremat tööd. Me pigistame armutult neid, kes teevad reaalse väärtusega töid. Ülejäänud töövõimelistest inimestest on väiksem osa töötud ja suurem hulk saab raha põhimõtteliselt selle eest, et ei tee midagi ametikohtadel, mis aitavad neil end tunda ühiskonna eliidiga sarnasena ning samal ajal kütta üles vimma kõigi vastu, kelle tööl on selge ja vaieldamatu sotsiaalne väärtus. Loomulikult pole seda süsteemi teadlikult kujundatud, vaid see on kujunenud sajandipikkuse katsetamise ja eksimise vältel. Kuid see on ainus seletus, miks me, hoolimata meie tehnoloogilisest võimekusest, ei tööta 3-4 tundi päevas.

Illustratsioonid on pärit Prantsuse skulptori Bruno Catalano seeriast Les Voyageurs.

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.

  • Janar Eit

    Küll on hea meel lugeda selliseid mõtteid ja loogilisi järeldusi.

    Siia otsa sobib nagu rusikas silmaauku opusBou video El Empleo: https://www.youtube.com/watch?v=cxUuU1jwMgM

    Tulevik saab kahtlemata huvitav olema selliste üleilmsete tendentside valguses.

    Aga veelkord – tänan hea kirjutise eest!