Suhtarv, mis võib muuta sinu elu ja teisi akadeemilisi tarkusi

Aastal 2005 avaldasid siis veel Michigani Ülikoolis töötanud psühholoog Barbara Fredrickson ja Tšiili psühholoog ning ärikonsultant Marcial Losada palju tähelepanu pälvinud artikli Positive Affect and the Complex Dynamics of Human Flourishing (pdf). Artikli autorid tulid välja ideega, et kui inimeste positiivsete emotsioonide suhe negatiivsetesse emotsioonidesse ületab teatava taseme, toob see inimese elus kaasa märkimisväärse edasijõudmise.

PositivityFredrickson ja Losada leidsid, et inimeste õitseng algab siis, kui neil on kolm korda rohkem positiivseid emotsioone võrreldes negatiivsete emotsioonidega. Mittelineaarse dünaamika matemaatilisi mudelit kasutades jõudsid psühholoogid järeldusele, et inimese emotsioonide kriitiline positiivne suhtarv peab olema 3-1, või täpsemalt vähemalt 2,9013 positiivset emotsiooni iga negatiivse emotsiooni kohta. Kui positiivsete ja negatiivsete emotsioonide suhtarv jääb sellest madalamaks, pole inimesel elus edasijõudmiseks erilist edulootust. Näiteks leidsid autorid, et USA-s ületab ainult 20% inimesi nende 3-1 kriteeriumi.

Fredricksoni ja Losada artiklit saatis akadeemilistes ringkondades erakordne menu. Seda on tsiteeritud ligi 1000 korda, mis antud kontekstis on võrreldav sellega, kui mõni raamat jõuab USA-s number 1 bestselleriks. Edu harjal avaldaski Barbara Fredrickson raamatu Positivity, kus elus edasijõudmise soovitus oli seesama – tuleb tõsta oma positiivsete emotsioonide hulk kolm korda kõrgemaks negatiivsete emotsioonide hulgast.

Suhtarv 2,9013 on suvaline Tambovi konstant.

Kahe psühholoogi menukal teoorial on ainult üks puudus – see on absoluutne, täielik umbluu. See sisaldab fundamentaalseid kontseptuaalseid ja matemaatilisi vigu. Esiteks on autorite empiirilised andmed liiga piiratud ja puudulikud, teiseks on 3-1 suhte matemaatilise poole eest vastutatav Marcial Losada matemaatilisi mudeleid mittelineaarse dünaamika näol kasutanud pehmelt öeldes liberaalselt, et mitte öelda suvaliselt. Otse öeldes on Fredricksoni ja Losada suhtarvu näol tegemist suvalise Tambovi konstandiga.

Õnnelikkuse ja õitsenguni viivat suhtarvu on muuseas teravalt kritiseerinud New Yorgi ülikooli füüsik Alan Sokal, kelle järgi on nime saanud Sokali afäär. Alan Sokal nimelt tõestas, et soliidses akadeemilises erialaajakirjas saab vabalt avaldada täielikke väljamõeldisi. Pole imestada, et suurejooneline pseudoteaduse paraad mehel harja punaseks ajas.

Kuid veendumaks Fredricksoni ja Losada idee absurdsuses polegi vaja läbi töötada akadeemilisi artikleid. Piisab, teha läbi Barbara Fredricksoni kodulehel asuv “teaduslik” test. Ei ole vaja olla tuumateadlane ega psühholoog, et testi manipuleeritavust aduda. Pane enamik vastuseid nulliks ja mõni positiivsust eeldav vastus kergelt positiivseks ja voilà! – oledki juba edukas. Lihtsalt hämmastav, et millegi nii primitiivsega võib päris kuulsaks saada.

Kasutatud matemaatika “mõningaid” puudujääke on tunnistanud ka Barbara Fredrickson ise. See ei takista tal muidugi oma “õnne valemit” edasi turustamast ja kanda psühholoogiaprofessori auväärt tiitlit. Marcial Losada eelistab olla offline ja teemat mitte kommenteerida.

Kuid tegelik küsimus seisneb hoopis selles, kui palju hangime me oma infot raamatutest, mis on rajatud samasugustele õhust võetud soovmõtlemistele, nagu seesama umbluukirjanduse meistriteos Positivity? Teatavasti kannatab ka maailma üks menukamaid juhtimisraamatuid Petersi-Watermani “Täiuslikkuse otsinguil” faktide “vaba interpreteerimise” all (mida on Tom Peters hiljem ka tunnistanud). Või võtame Jim Collinsi “Heast suurepäraseks”. Nagu teame, toimisid Collinsi “suurepärased” ettevõtted natuke pikemas ajaperspektiivis millegipärast natuke kehvemini, kui USA börsiettevõtted keskmiselt. Et suur osa äri- ja juhtimisraamatutest ongi täielik pseudoteadus, tõestas hiilgavalt Phil Rozenzweig oma raamatus The Halo Effect. Samal teemal tasub lugeda ka Matthew Stewarti raamatut The Management Myth. Sellest hoolimata püsivad nii Peters kui Collins kaljukindlalt kõikvõimalikes parimate juhtimisraamatute edetabelites ja ärikoolide kohustusliku kirjanduse hulgas. Nii palju siis juhtimisest kui “teadusest”.

Viited:
Why the number 2.9013 will go down in the history of bad science
Barbara Fredrickson’s Bestselling ‘Positivity’ Is Trashed by a New Study
“Positivity Ratio” Criticized In New Sokal Affair

RSS 2.0 voog selle postituse kommentaaride jaoks. You can leave a response, or trackback from your own site.